Tunnõ hinnäst perämädsel aol nigu võiulillisõdalanõ. Võitlõ võiulilli nimel, et mu hõela ja seo kotussõ päält harimalda naabri saanu kõrraligult üles haritus ja kütetüs. Ma tii taad parhilla uma suvila maatükü pääl ja jaga sõnna sotsiaalmeediän. Naabriilõ jääse ette mu võiulilli ja permakultuur. «Mis tuu viil om,» imehtäs üts konsõrvatiiv. «Hari hinnäst,» kosta vasta.
Naabri kutsi mullõ liinavalitsusõst ammõtnigu, luutusõn, et tuu minno trahvnu. Võlla minno es tõmmata, trahvi es tetä, tulõriida pääle es tsusata. Tull’ vällä, et hain ei või olla korgõmb ku 20 sendimiitret. A pojengi, kallis naabri, kas nudistanu nuu kah lühembäs? Viil sai teedä, et Võrol omma naabri ütstõõsõlõ politseid ja ammõtnikkõ kutsnu lumõ varastamisõ peräst ja ku üts naabri tõõsõ kivi paigast om nihutanu. Kostus nigu absurd.
Mu jaos om võiulille vasta võitlõminõ kah absurd ja tävveste ull’us. Õnnõs ei õnnistu naid lille kimmäle maa päält är häötä. Võiulill om maapääline pääväkerä, võimsa rohotaim. Võiulill ja tõõsõ nurmõkasvu omma tähtsä putukidõ söögi ja liigirikkusõ peräst. Kullakarva häiermist saa taari, mett, salatit, kapparit, hapõndõdut ja gurmeesüüki tetä. Terve kasv kõlbas süvvä.
Ma ei saa arvo, kost saa alostusõ sääne saldmada olõk nii võiulilli, permakultuuri ku tõistmuudu eloviie vasta. Nii sõidagi jalgrattaga, üten käen vikaht, iin korvin ja takan latsõtoolin suur kotitäüs niidetüt murru, midä ma pästse 77aastagadsõ Kalju hoovist. Plaani tuu multšis tetä. Kalju saa päält insulti õnnõ rulaatoriga liiku. Tä lainas’ mullõ vikahti, et ma saanu vaivatuisi naabridõ meelehalva kergendä, selle et võiulilli omma joba päält 20 sendimiitre pikä. Osa andva joba siimnit, oi jälehüst! Ma ei rehkendävät sukugi naabridõga. A et üle tii Kiräpää kandsist ja hainamaiõ päält siimne tuulõga mitmit verstu linnõlda saava, tuu ei loe!
Olõ seo kevväi istutanu päält 1000 kasvo, külbnü lille, mitte õnnõ võiulille. Mullõ miildüse kõik imelidse kasvu, kõigil näil om uma kimmäs osa ja kotus tan ilman. Võiulill või kassu ja passis egäle poolõ.
Ku uma tõõ mano kimmäs jäiä, ei saa ull’us võidulõ ja võimulõ. Ma umast võiulilli õigõspidämisest perrä ei anna. Las nä juurva sis uma maa pääl näid üteviisi vällä, seo om näide tragöödiä. Mullõ jääs mu võiulillivabahus. Hõissa!
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
