Targutami vähämb ja kõnõlami rohkõmb: uma hamõ
ja uma särk piät õks ihu ligi olõma, kuis muidu
Ku mullõ anti sääne au olla võro keele iistkõnõlaja, hiitü edimädse kõrraga peris kõrraligult är – mis ma sis piä nüüd tegemä vai kohepoolõ juuskma nakkama. Olõ küländ kehvä poliitigategijä, kül aga miildüs mullõ armõdu häste Tammsaarõ mõtõ, mis võro kiilde ümbrepantuna võisõ olla sääne: vähämb keele kotsilõ targutamist, rohkõmb uman keelen kõnõlamist. Tammsaarõ ütel’ taa mõttõ välla 1930. aastil, selle et joba sõs oll’ murõ eesti keele peräst kah. Võro kiil ja eesti kiil omma ütesugudsõ tuu poolõst, et nä omma väiku kõnõlõjidõ hulgaga keele.
Eesti kiil om mi riigikiil ja tuu hirm, et eesti kiil ei jõvva 21. aastasaal vasta panda inglüse keelele, üleilmatsõlõ lingua franca’lõ, om küländ suur. Lugõjalõ tiidmises, et lingua franca om esi imäkeelega inemiisi läbikäümisen pruugitav määnegi suurõmb ja avvulidsõmbas peet kimmäs kiil, millel om küländ suur poliitilinõ ja kultuurilinõ mõo. Ja seo ilma aigu tugõva inglüse kiilt arvutiidõ vahendõt kultuur ja kunstmudsu. A kunstmudsulõ lisas eesti keelele ka võro keele oppaminõ om paras proomikivi ja tuu pääle pidänü nakkama mõtlõma kõrrapäält ja õkva prõlla.
Huulmalda tuust, et võro keelel lätt peris kinäste – Jüvä Sullõv pedi Tartu Ülikooli aulan võrokeelidse loengu, Võro liinan tetäs valla võrokeeline latsiaiarühm, nuur ja vana rahvas kõnõlas võro kiilt ja seon keelen loetas-kirotõdas –, om ütel vai tõõsõl inemisel õks viil hirm, et ku võro kiilt ammõtlikult kah naatas keeles nimmama, sis tuu mõos kuikina halvastõ eesti keelele, et eesti kiil jääs tuuperäst nigu alasi ja sepävasara vahelõ: ütelt puult lits pääle inglüse kiil ja tõsõlt puult tsurmva võrokõsõ uma keelega.
Tal’nan eläden ma saa tuust hirmust esiki arvu. Ku ma peie Tal’na Ülikoolin loengut võro keelest ja kultuurist, sis märkse üts üliopilanõ: «Teil, võrokõisil, om hää, teil jääs uma kiil õks alalõ, ku eesti keelel inämb nii häste ei lähä…» No tiiäti kül toda vanna sõnna: et ku võrokõnõ võtt särgi sälläst, sis jääs tälle viil hamõ alalõ; a ku eestläne võtt särgi sälläst, sis jääs õnnõ pall’as iho…
Siinkotsil ma tahtnu noilõ, kiä võro kiilt paistusõ pelgävät, üldä, et pall’o sis seo ilma aigu õks om säändsit riike, kon kõnõldas õnnõ ütte kiilt, riigikiilt. Siin ku sääl pruugitas vähämbiid kiili kah ja proovitas noidki elon hoita. Ei juhtu tuust määnestki hullu – vastapite, keelelis-kultuurilinõ värvipalett saa põnõvamb ja rikkamb.
Mul läts’ õkvalt süä lämmäs, ku ma ütele Itaalia tudõngilõ kinkse är uma raamatukõsõ «Retoromaani muinasjuttõ» – timä oll’ peri tuust piirkunnast, kon seod kiilt viil mõistõtas. Tä ütel’ mullõ, et kõikõ muud, a säänest asja tä es mõistnu ilmangi arvada, ku Eestide opma tull’, et saa siist uma lastõpõlvõ raamadu, a eesti keelen.
Mu jaos om topõldidentiteet tävveste normaalnõ asi, osa minust – ma saa olla võrokõnõ ja eestläne ütekõrraga. Kon võimalik, kõnõla võro keelen ja ku vaia, aja võro asja, selle et mu jaos omma väiku keele ja kultuuri tähtsä, umast keelest kõnõlõmalda. Nii et panõ kõigilõ süäme pääle – massa ei pellädä, ku mõnõl inemisel omgi kõrraga sällän nii särk ku hamõ. Ja noilõ, kes õks viil ajasõ sulõ horgulõ, et no kas taad võro kiilt om õks vaia, ütle – om külh. Väega om vaia. Uma hamõ ja uma särk lämmistäse ihho ja hinge.
Õnnõ ütte asja ma veidükese pelgä – pääasi, et võro kiil es muutunu keeles, millen tetäs õnnõ nall’a vai aetas niisama külälorri. Selle et sääne staatus piirkundõ keelil nõuka-aigu jo oll’ – läbi küläjuttõ, medä aiõva Kärnä Ärni ja tõõsõ, sai muiduki tetä ka valitsusõvastast kriitikat, miä riigikeelen oll’ vähä keerulinõ.
Nii et lepümi kokko: targutami vähämb ja kõnõlami rohkõmb. Egäl puul kon vähägi saa ja kon om vähägi võimalik. Uma hamõ ja uma särk piät õks iho ligi olõma, kuis muidu.
Kõivupuu Marju, timahavadsõ Eesti folkloristika aastapreemiä saanu võrokõsõst tiidläne
Kõivupuu Marju. Tarto Enn Kalevi pilt
