Toda juhtu-i peris egä päiv, et mõni vahtsõnõ võrokeeline luulõkogo trüküst tulõ. Periselt juhtus säänest asja kõrra vai paar aastan. No om hinnäst raamatuga «Tei tuu tii» võro luulõ püüne pääle murdnu vahtsõnõ autor KÜBÄRÄ (Küppar) KRISTI. Timä kujondiid täüs ja väiku seto pututusõga luulõtusõ otsva egäpääväelost ands’akuisi, omma nal’alidsõ, a suur jago näist kõnõlõs ka naasõs olõmisõst ja naasõs kasumisõst. Autor esi om ütelnü raamadu nimilehe pääl, et pia viistõistku aastakka tagasi üteldi tälle, et võro kiil olõ-i rassõ, ja soovitõdi üte sõna viisi kõnõlõma naada, selle et taa kiil om timä seen olõman. No om taa sis luulõraamatulõ kah murdnu. Uurimi, midä autoril hindäl hindä kaitsmisõs üteldä om.

* * *

Midä Sa hindä käest küsünü, ku tulnu lehe jaos vahtsõ luulõraamadu valmissaamisõ peräst intervjuud anda, ja kuimuudu Sa toolõ küsümüsele vastanu?

Olõssi uurnu, mille seo raamadu vällätulõminõ ummõhtõ nii pall’o aigu võtsõ. Sünnüs inemine nii ilmadu esimuudu eräliste paika säändse keele sisse, nakkas tuud hindäst vällä kõnõlõma-kirotama, a sõs vinütas, õkva ku aigu olõssi igäväste käeh. Keele koolõsõ är, ku nii kavva ummi munnõ otsit.

Ja mis tuu pääle iks kostat. Inemine piät kütses saama. Maal vai muusiga vai raamat saa-i ilmahki valmis, a tuu värgi luuja esi piät saama. Nii valmis, õt lask hindä tettü as’a lakja maailma uma elo pääle ni suurõs kasuma.

Edesi tulõva küsümüse, kon om tarvitõt tsitaatõ vai kujondiid Su luulõtuisist. Olõt sa nõun noilõ vastama?

A kohe ma päse. Ja näile om vast kiftimb vastada ku näütüses, kohe käänd SKP vai kuis mõotas Ameeriga ja Hiina vaihõlinõ komponendisõda mu hummogukohvi maiku. Hindä kujondiid ma jo veidü tiiä. A vastussit? Kuis vastat näütüses tuu Švejki küsümise pääle… Neläkõrralinõ maja, majal om egä kõrra pääl katõsa akõnd, katusõ pääl kats pööninguakõnd ja kats korsnat, egä kõrra pääl om kats üürnikku. Nüüd ütelge mulle, herrä, mis aastal kuuli kuamehe vanaimä. No kaemi.

Kuimuudu Sa tuu tii teit?

Taa tii nakas’ minno esiotsa esi kratsma. Tull’ ni nühkse ku kassitükk vasta jalgu. Ai är, a ei tuust kassu. Olõt pruuvnu kassi är aia? Kuraasiga elläi om. Lätt õnnõ sõs, ku arvat, et no ma sõs laabitsõ. A sõs tege iks kõgõ hellü vai haukas üüse unõ päält su varbit. Ma es saa lõpus inämb tuust haukamisõst tõistmuudu vallalõ, ku lätsi pikäs aos är mõtsa ni klaarsõ sääl ku miis mehega. Vai naanõ tiiga.

Määne om sannalikõ naanõ Su seen, kiä and hallalõ nissa?

Vot seo om illos küsümüs! Veenust Sa jo tiiät? Ei olõ sukugi sääne. A pehmekene om ja hiussidõ seen kasusõ seene, mar’a. Tä seen om kilomiitride jago laulu ja tä kisk eläjit ku magnõtiga lähkühe. Ja ma mõtlõ-i noid raipõsüüjit eläjit. Om ku pokudõ Puuko, Sammõlhapõn ja Lumivalgõ üteh häitsväh ihoh.

Kas iho omgi periselt jõgi?

Herakleitos ütel’ kõrd, õt ütte jõkkõ saa-i kats kõrda astu. Muutus kõgõ jõgi ni muutut sa esi. Pall’o om ihoh vett? Keskmädselt 60 saandikku. Ja tuu olõ-i määnegi saisja lump. Inemise seeh kõik kõgõ juusk. Ja jõgi olõ-i õnnõ vesi. Jõgi om jõõsäng, jõõhaina, jõõhelü. Nakkas lättest ni jõud lõpus kõigi ihodõ merre, koh mul vai Sul olõ-i määnestki vaiht.

Om tuu õigõ, et kurgi käävä tüül pikä rohilidsõ kleidiga?

Ma olõ näil tuud kleiti eski tüüst vabal aol juhtunu säläh nägemä, a tüül tuu näil jah õkva sääne vormirõivas. Ja olõ-i niimuudu, õt esädse kuigi tõistmuudu. Kõik üttemuudu kleidiga. Kuis näil sõs vaiht tetä? Tuu jaos om juhis palgat üts Õurovisiooni tiidmisega vanakurk, kinkal om tuu pääle õkva nõnna. Om tä esi miis vai naanõ, tuud tiiä-i kiäki, a ildaaigu tull’ vällä, õt täl om tõvõs määrät ATH.

Miä avitas hätil kaala katõ kõrda käändä?

Vinnütüspink. Lühkeist kaala saa-i puult kõrdagi kohegi käändä. A piät kaema, õt kasuva Kuu pehmel aol ei juhtu tuud vinnütüst tegemä. Muido saa pall’o ja või juhtu, õt käänd eski kolm kõrda. Kolm om joba pall’o. Massa-i hädäle kah hätä tetä.

Määne tunnõ om olla edimäst põlvõ aiglanõ?

Mõista-i võrrõlda. Mul kah edimäne kõrd. Seo sääne pruuvmisõ värk – olõt veidükese aigu maru aiglanõ ja sõs oodat, õt mis juhtus. Ku ei juhtu midägi, sõs olõt jäl edesi. Või üteldä, õt ma olõ tiidläne. Tii märkmit ja ooda. A põnnõv. Nii põnnõv, õt võtt õkva sälä likõs.

Kumma valit, ku saat valli: kristallvaasi vai plastpangi?

Ma olõ sääne praktilidsõ luumusõga. Ku ma saa üte anomaga õnnõ ütte asja tetä, arva ma, õt tuu om poosõtaminõ. Ku ma näütüsõs mõtlõ, õt lähässi Tamula pääle kalalõ, sõs no määne jant tuu vaasiga paadin olõssi. Püsü-i pistü ja no mis sinnä mahus? Õnnõ kunnapoig. Nii õt ku saa, vali iks pangi.

Kuis löüdä hainakuh’ast nõkla üles?

Tuu om lihtsä! Mu mamma ütel’ iks, õt hääd miist otsi ku tikutulõga. Mille ma sõs hääd nõkla kuigi tõistmuudu piäs otsma.

Määndsit nall’u kala kõnõlõs?

Arvat nüüt, õt kala omma ju väiku, värmilidse ja läükvä ku latsi mängoas’a – õt sõs omma näide nall’a kah tsill’okõsõ ni pehmekese? A Sa näkkest olõt kuulnu? Näkk om tulnu viist, kallu siäst. Nä lumva sinno, a vai ku pall’o targõmb om näid pelädä. Nii miildüs kallulõ kah, ku nal’a seeh om konks ni nali esi om näil likõ ja must, nigu olõs voorimiis joba kolmat päivä kõrtsin joonu.

Küsse Rahmani Jan

Vahtsõ luulõraamadu autor Kübärä Kristi. Pilt eräkogost

 

 
 
 
 
 
TEI TUU TII
luulõtuisi kogo, 124 lk
Kristi Küppar 2025
 
 
aig lugõ üülambih lambit
pääväga kuurdunuid tsirkõ
üüse varna riputõt hambit
ao aol heräjit virkõ
aig lugõ aolehte
kägo ku kuuk
lugõ, a kirjä ei suku
kiri nii valmis
ku muistinõ pruuk
aol egä päiv uma lugu
üts kõnõlõs
tõõnõ saa arvo
kolmandat muudu
nui neläs