Aidnigus lätsi ma opma rohkõmb hindä jaos. Tuul aol oll’ kooli nimes Räpinä korgõmb aianduskuul. Käve kavvõstoppõn kolm aastat. Kuna mul oll’ sis joba maakodo olõman, oll’ aiandusõtiidmiisi väega vajja.
Säändse ainõ nigu botaaniga ja kasvofüsioloogia olli mullõ kerge oppi, selle et sääl oll’ pall’o ladinakiilsit nimetüisi, mis jo meditsiinikoolist tutva. Muidoki tulle puiõ, kasvõ ja lille nimmi ladina keelest mano oppi. Rassõmba ainõ olli kasvukaidsõ ja väetüseoppus, selle et ma tarvita väetüisi veidü. Ja kasvukaidsõt ei olõ ma kunagi pruuknu. Ku kihvti panõt, sis häötät är nii kur’ategijä ku häätegijä mutuka. Elä tuu uskmisõga, et luudusõn piät olõma tasakaal.
Üte diplomitüü teie maasigakasvatusõst, tõsõ aiakujondusõst ja kolmas, eksäm, olle köögiviländüsest.
Oll’ maiõ tagasiandmisõ aig. Pääle lõpõtamist sai proomitus nii rüä-, kesvä-, nisu-, tatrigu- ku ka kardohkakasvatust. Kävemi veskil jahhu ja suurmit tegemän. Küdsi esi leibä ja karaskit. Leib sai kül nii nätske, et kolmandal pääväl oll’ paras süvvä, a karask sai hää.
Teimi kats kasvuhoonõt, kon üten olli kurgi ja tõsõn tomadi. Väetüses tõimi hobõsõsitta, mille pääl naksi pia sampinjoni kasuma. Viil kasvatimi maasikit, mille mar’ost saiva talvõs hää makõ koogimoosi tettüs.
Räpinä kooli aiast sai hindä aia jaos pall’o uibit ja mar’apuhmõ ostõtus. Mõnda uibut pruuvsõ esiki puuki.
Ja muidoki oll’ mul illos lilliaid, kon kasvi ekä värvi tuttõ. Kuna maja uss oll’ põh’a poolõ, sis edimält saiõgi pall’o lille katõlõ poolõ ust maja ette pantus. Järgmädses aastas võtsõ külm poolõ är. Sis sai arvo, et om võlss kotus. Osti vahtsõ lilli ja tei tõsõlõ poolõ majja katõlõ poolõ tiirata pikä pindre, kohe sai pantus nii mitmõaastaidsi ku suvõlille. Kõgõ rohkõmb miildü mullõ sipullilli, nigu tulbi, nartsissi ja gladiooli. Viil omma mu lemmigu pujengi. Ku vähägi saa, osta egä aasta vahtsõ sordi mano.
Seo ammõt om minno täämbädseni süütnü. Prõlla om mul kah aiamaa, kon kasvata kõik hindä jaos tarvilidsõ.
Urmi Aili
Aidnigus saiõn panni umma aida kasuma mitu rita Hollandist tuuduisi tulpõ. Urmi Aili pilt
Pensionär Urmi Aili kirotas, et läbi terve elo om tedä saatnu tüü. Kül tull’ varahadsõn latsõpõlvõn aiavillä
kitsku ja lehmi kar’ata, kolhoosipõllu pääl kõblada ja kar’alauda man hainu küünü aia.
A tan om juttu noist suurõpõlvõ ammõtiist, midä tä om opnu vai kon tüütänü.
