Kõnõldas, et Tamula järve viirde ollõv pistü pantu vahtsõnõ kujo, Navitrolla kujondõt kunn, kinkal tulõ suust mullikõisi vällä, miä pidävät viitama võro keelele ja toolõ, ku kergele või mullikõnõ lakja minnä, ku tedä helläste hoita ei mõista. Esi ei olõ ma viil toda kaema jõudnu, a plaani edimädsel võimalusõl minnä.
Kunsti ja muid ullituisi iks tetäs, tuu vasta ei saa. Joba sis, ku inemise viil kooban ellivä, kraapsõva nä koobasaina pääle tsehkendüisi. Seost vahtsõst kujost Tamula järve veeren saa kimmäle üts Võro liina maamärk, midä uudistaman käüdäs. Hää om, et tego om paikligu kunstnigu tüüga, miä kõnõlõs tuust, miä võrokõisilõ tähtsä. Õkva todasamma, umma ja mi maal vällämärgitüt, tulõgi rohkõmb näüdädä.
Valitsõjilõ ja otsustajilõ viil üts mõttõkõnõ: äkki pidänü järgmädses sinnä kunna mano ka väiku suidsusanna pistü pandma. Sis saanu kinäste vastada, et tuu lump, kon kunna omma, om tansaman, sanna man.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
