Nädäli iist sai raadiouudissist kuulda, et timahava kasusõ kurgi kehväste. Ja et mõtsamar’a saava ildampa valmis. Vanastõ üteldi, et aokirändüsen om suvõl hapnõkurgihuuaig, sis naatas lehen kirotama, et kurgi omma turu pääle müüki jõudnu. Seokõrd om sis kurgijutulõ mano tulnu ilmajutt, et vihma om hulga sadanu ja tuulõ puhkva kõvastõ ja ilma omma külmä.
A olkõ taa ilm määne om, kuigimuudu lätt elo iks edesi. Kül kurgi kah kasvumajan kasusõ, maask’a vereväs läävä ja võiolla saa muust aiaviläst kah asja, kuigi aigu lätt tsipa inämb ku harilikult. Mõtsa veeren valgõmbidõ kotussidõ pääl om mõnõn paigan joba peris hulga kikkasiini, kuigi nuu kah ei taha väega suurõmbas kassu, paistus, et jahheligu ilma peräst. Moro kasus siski häste ja niidümassinil om timahava kõvastõ tüüd.
Käen om suurõmb puhkuisi aig. Aig minnä küllä, uuta küläliisi ja kävvü är mõnõl kontsõrdil vai tiatrietendüsel. Ma esi looda, et jõvva seo kuu tsipakõsõ mõtsa pite roita ja mõnõ seene üles kor’ada. Kuigi jah, nuu kiholasõ…
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
