Lehekuu keskmitsel puulpääväl oll’ Mõnistõ rahvamaja saalin armõdu pall’u seo kandi konagiitsi koolilatsi, kiä üle riigi ja kauõmbastki uma kooli pidulõ tullu. Peeti siin kandin koolitarkusõ andmisõ 295. aastapäivä. Tuud tähtpäivä arvõstõdas aastast 1730, ku om teedüst ütest siit kandi mõisakoolist, aga võit arvada, et kuigi pall’u mõistõti siihn mõnõn kotun lukõ vai veidüki kiruta jo ennembi ja õpati joudumüüdä latsilõ kah. Selle et Mehkamaa rahvas om aost aigu haridust tähtsäs pedänü ja tuu põhimõtõ om siiani alalõ. Kahju ennegi, et ku ammutsõl aol tull’ rahval murõta ja tüüd tetä tuu jaos, et koolimaja olõman olõs ja taa suurõmbas saanu ehitä, ku latsi järest manu tegüni, sis no tulõ murõta ja saista tuu iist, et kuuli hoobis kinni ei panda.

Aktus oll’ ladus, rõõmus ja illus. Mateõpõtaja Müürsepä Ene, kiä taad vedi, jäi rahvalõ hään mõttõn kõrva, selle et jutt oll’ asjalik, rõõmus ja selge häälega ette kant. Jutu vahelõ esini praegutsõ koolilatsõ. «Nii andõka!» kuuli ütte koolisõsard tasakõistõ ütlämän.

Esihennel oll’ veidü hallõ, et saalin es olõ enämb mu aigsõid opõtajaid. Enämbüisi kantsõldasõ naa jo latsi tõsõn ja arvada, et põra rahuligumban ilman, a kiä viil alalõ, nuu omma nännü nii pall’u edimiitsi koolipäivi ja lõpuaktuisi, et olkõ vaim külh nuur ja mõttõ piduüüsegi koolimajan, ei kanna enämb jala. Aig ei lupa toda tiid, nigu ütläs üten laulun ilustõ Tamra Kait.

Pikäaolitsõ ja tragi opõtaja Kõivupuu Leili ja Liira Juta olli saatunu umalt puult vaimuka salmikõsõga kõigile piduliisile tervüisi. Tuu läkitüse lugi ette Müürsepä Ene ja oll’ üles löüdünü ka pikäaolitse opõtaja ja oppõala juhataja Türgi Linda aastakümneide takka kirja pantu mõttõ. Linda om ammu pilvepäältsen koolimajan, aga timä välläütlämise ei vananõ.

Kooli õppõjuht Kuslapi Marin alust’ aktusõ tennämise ossa kinnitüsega, et tund uma sällä takan auväärt minevikku ja kogukonna kimmäst tukõ. Nigu kogukond umal aol ütitsel nõul ja jõul rahvamajja ehit’, muusõumi asutajat avit’ ja vanavarra korjas’, nii tetäs ka põra ütenkuun kõik mis vähägi võimalik, et haridus ja kultuur alalõ om ja arõnõs, et püsüs uma kiil ja miil.

Aumedaliid, teenetemedaliid ja meenemärke oll’ Marinal jagada hulgalõ inemiisile, kiä kooli hääs pall’u tennü, aga taa henne üle om mi rahval kah armõdu hää miil. Oll’ jo taal pidulgi viil pall’u säänest rahvast, kelle alasi kooliga üten ka direktor Hirjel miilde tulõ kõgõ uma kimmä koolipapa olõki ja nall’asoonõga. Ja taa ütlämise, medä kotun põlvõst põlvõ edesi om kõnõld, olli õks mi uman Harglõ murrakun.

Kiä sis siit kandi ja siit peri inemiisist ei tiiä, et Marin om Hirjeli Hugo ja timä proua Linda tütretütär, kiä ka latsõst pääle Mehkamaa kiilt ja miilt kallis om pedänü. Ja ku Marina vanaesä opas’ ja kantsõld Mõnistõ koolilatsi päält nelläkümne ja Linda Hirjel päält kolmõkümne aasta, sis Marin om taad rassõd ja tennämist väärt tüüd jo põra, ku ta viil nuur inemine, tennü päält kolmõkümne aasta.

Ku rahvamajast koolimajja minti, naksi pea mitmast klassist laulu- ja pillihelü kuulda olõma. Vääga hinnan oll’ nuile, kiä enämb ku katskümmend viis aastat tagasi kooli lõpõti, muiduki vana koolimaja. Ega nukk ja trepiastõ tulõt’ medägi miilde!

«Kae, see nägu tulõ mullõ külh tutva ette,» ütläs konagine tütrik soliidsõn iän härräle ja saa vasta kallistusõ ja kinnitüse: «Ma tiiä sinnu kah!» Ja ku sis tuu tütrigu käest, kiä päält viiskümmend aastat tagasi siist lõputunnistusõ sai, küüsüt, et kiä taa oll’, tunnistas tõnõ, et nimi ei tulõ miilde… Muiduki tull’ sääntseid teretämiisi ja hõikamiisi pall’u ette, aga üts oll’ alasi kimmäs – tutva olli umavahel kõik.

Õdagutsõl tandsupidul rahvamaja saalin es olõ põrmadul jalatäüt vapa platsi, aga tuu om Mehkamaal alasi nii ollu, et ku õks om hää, ummi inemiisi kõrraldõt pidu, om uma rahva tüü, vaiva ja raha toel ehitet maja täüs.

Edimiist koolimaia taa kotsi pääle, konh põra nii latsiaid ku kuul olõman, nakas’ Mõnistõ vald plaanma 1898. aastal ja 100 aasta peräst nakati vana koolimaja kõrvalõ ja taaga kokku ehitämä vahtsõt, kohe ka latsiaid mahus. Sügüselt saagi vahtnõ maja 25 aastat vanas.

Edimiitsi raamatuide ostmisest lainukogu jaos om 155 aastat ja tuust arvõstõdaski Mehkamaa raamatukogu sünniaigu.

Rahvamaja edimetsest pidust sai 85 aastat ja muusõum, mea ka Eesti edimene vabaõhumuusõum, pedä varsti 77. sünnipäivä.

Mehkamaa rahval om, mille üle uhkõ olla ja medä hoita.

Nõlvaku Kaie

Koolipoisi aije pidurahvalõ mehkamaa keeli nall’ajuttu. Jalandi Liispeti pilt