Tunnus, et ümbretsõõri om tävveline (ideaalnõ) elo. Kõrran ja puhta tarõ, hainalda ilosa aia, vikulda vaihõkõrra…

Mul külh nii ei olõ. Ammu sai maalõ tettüs väläküük, mõtli, et ütskõrd saa sääl, valgõ põll iin, kuukõ kütsä, a kost… Ümbretsõõri om luudus, tsirk lask, kohe juhtus, hain ja puu tolmasõ. Olõ ei aigu sääl kõik aigu kraami ja mõskõ. Peris elo om muro pääle kolinu, laud aita ja tagasi, anoma tarrõ ja tagasi.

Elo ja läbikäümisega om niisamatõ. Ku olõt päält 35 aasta (õks väega pikält) üte inemisega kuun elänü, ei kullata ja hellüta sa miist ja miis sinno egä päiv, ei kutsu sinno kassis nigu üten kuulsan laulun. Pikält kuun elänü inemise omma nigu kats vanna kõutsi: tiidvä täpsele, midä tõõnõ ütles vai kuimuudu hinnäst üllen pidä.

Võiuleevätaldrik unhõtus tugitooli ala, mõnõ tähtsä tüü jaos ei olõ aig viil lihtsäle tullu. Tõõsõlõ tunnus, et aig om jo ammu müüdä lännü.

Ja kuramusõ ilm. Mõtlõt, et küdsät vällän midägi tähtpääväs, tiit hää ärolõmisõ, a kiholaisi pall’o, lindasõ suhvtõ, ilm nigu märdipääväl.

No sõs mõtlõt, et küdsät tarõn, pliidi ahon, midä ei olõ ammu tennü, ja vorsti läävä kõrbõma.

Tävvelist ei olõ midägi. Külh om alasi küsümüs, kas klaas om poolõldõ tühi vai täüs, sõs et kuimuudu sa as’a pääle kaet. Mõntvuuri võit purdsada ku Etna vulkaan, tõõnõkõrd ei tii vällägi.

Periselon om umbõ hää, ku kiäki su halusa haava keelega üle lakatas ja ikulaulu är kullõs. Ütles sullõ asju, miä sullõ ei miildü, a kiäki tõõnõ ütlemä ei tulõ, esi tiiät, et tõõsõl om tõtõ takan.

Õnnõl ei olõ valõmit, a õnnõs om esihindäst umbõ veidü vaia, ja kõgõ tähtsämb om silmäle nägemäldä, nigu «Väikun printsin» kirän.

Tulõ olla tenolik elo ja huulmisõ iist.

Kürsa Ere

Kürsa Ere pilt