Noorõ vällämõtlõja
Täämbäidsi nuuri hulgan om peris pall’o säändsit, kes mõnõ massina vai muu as’a vällä mõtlõsõ ja esi ehitäse kah. A periselt om säänest asja inne kah olnu.
Mu miis om Lääne-Eestist peri. Tä kõnõl’ umast kooliaost, kon poisi olli vällä mõtõlnu suurõtükü. Nimä tulli kuuli veidükese varõmb, ku tõisi latsi viil es olõ. Sis tull’ oppaja kah, kes läts’ brikatiiri mano juttu ajama, a uma auto jätt’ tii viirde. Poissõl tull’gi mõtõ, et säädvä auto nigu suurõtükü. Nä panni väikeisi kardokit auto sumbutajatoro täüs ja moodori tüüle… ja nakas’ki suurtükk tüüle. Ütstõsõ perrä tulli kardoka ja sattõva lihtsäle vällä. Hää, et kiäki sääl pihta es saa. Direktri käve koolilatsi tüüd kaeman ja jäi rahulõ. Suurõsttüküst es tiiä tä midägi ja poisi es keksi kah.
Ma küsse mehe käest, kas nuu koolipoisi ildampa kah midägi vällä mõtli. Tä ütel’, et ei mäletä, a tubli tüümehe kolhoosin tulli näist külh.
