Seokõrdnõ, 21. tandsupido oll’ esieräline tuu poolõst, et jäl üle pikä ao olli tandsurühmä piirkunna perrä är jaedu. Võromaa ni Setomaa segä-, latsi- ja perrerühmä olli Kagukandi liigi all. Piirkunna perrä tett jagamisõ tsiht om tuvva vällä egä kandi uma nägo ja lugu. Kuigi inämbüsen olli platsi pääl tõtõstõ Kagu-Eestist peri rühmä, pässi püüne pääle mõnõ pääliina rühmä kah, kinkal sälän seto rõiva. Tuu pääle tegüsi veidü küsümüisi ja tuu pand’ piirkunna perrä jagamisõ kahtlusõ ala. Om teedä, et Lõuna-Eestin olõ-i juhendajidõ ja tandsjidõga kõgõ parõmb sais ja konkuriirmine pääliina rühmiga tege pidolõ päsemise rassõmbas. Olkõ vai kagukandi inemiisi veidemb, a uma kandi luku võinu kõnõlda iks uma inemise. Sääne kõrd avitanu vast Lõuna-Eesti tandsupõldu ello kah herätä – pidolõ päsemise võimalus olnu suurõmb ja inämb inemiisi julgunu tuu tii ette võtta.
Kagukanti vidi iist Udrasõ Maire uma miiskunnaga ja rühmä esiti kats luku: «Haani miis», mille Udras oll’ säädnü Leete Kai tandsu perrä, ja «Kagukandi klaar», mille autor om liigijuht esi. Noilõ tull’ mano ütine finaal, kon tandsiti viil kolm tandsu, noidõ siän kuulsa «Tuljak», pido nimilugu «Iseoma» ja «Lööme loojanguni lokku». Latsirühmä tandsõva viil tandsu «Hõissassaa».
Edimädsenä esit’ Kagukant tandsu «Haani miis», mis oll’ innekõkkõ meeleperi uma häste tunnõt ja armastõt rahvaligu muusiga peräst – seo om vist üts võrokeeline laul, millest egä eestläne tiid vähembält edimäst salmi. A tands esi jäi välä pääl nõrgas. Paistus, et liikmine oll’ suurõlt jaolt huugu saanu Mikkeli Helju mineväl aastagasaal luudust «setoperätsest» lavarahvatandsust «Otsapandjatse». Korgõ põlvõnõstmisjuusk, lajan hoiõdu käe, kumardamisõ ni tandsu ülene pilt (esteetika) omma sarnadsõ. A säändse lavatandsuliikmisõ es olõ mu ku kaeja jaos mõosa, rohkõmb paistu mullõ, et tandsjil om rassõ ja halv. Välä pääl sündünü paistu umbõ rahmõldaminõ vällä, teedüst ja mürrä oll’ tollõperäst hulga. Joonisõ es nakka kah vähembält läbi televiisoriekraani mõoma, selle et muu, miä sündü, oll’ tollõst üle. Sääne sahmminõ paistu Vana-Võromaa «Aigu om!» motot meelen hoitõn andsak ja võõras.
Tandsu liikmiskiil es lää kokko Lõuna-Eesti rahvarõividõga: miihi pikä suursärgi, seto naisi uhkõ ehte, võrokõisi pikä prundsi ja põllõ ei olõ mõtõldu säändside suuri liigutuisi jaos. Kas piirkunna perrä kokko säetüisi tandsõ tsiht võinu olla õkva tuu kandi rõividõ vällätuuminõ ja noidõ umaperä meelen pidämine? Tandsun «Haani miis» jäi mu jaos puudu vääriküsest, tandsumõnost ja piirkunna umaperäst. Pääle muusiga es olõki sääl löüdä midägi muud, miä uma kandiga kokko käü. Tands esi tull’ lavalidsõ rahvatandsu normist ja es näütä kuigimuudu Vana-Võromaa tandsukultuuri.
Tõnõ tands «Kagukandi klaar» oll’ uma arvosaamisõ ja esitüse poolõst tugõvamb. Pruugit oll’ piirkunna perimüstandsõ ehk tandsõ, midä periselt Võromaal ja Setomaal tandsit om. Nii muusiga ku liikmise poolõst oll’ sääl hulga umaperäst ja tandsu näivä uhkõ ni ilosa vällä kah. Väega miildü algusõ poolõ olnu lahendus, ku Vanalt Võromaalt peri nellätandsu tandsõva Võromaa rõivin rühmä ja seto rühmä kaiva päält, peräst oll’ jäl vahetus.
Perimüstandsõlõ umadsõ lihtsämbä sammu olli mõnusa ja panni mustri kah häste tüüle. Paistu, et tandsmisõst tundsõ kõik rõõmu, latsõ kah, kellel edimädsen tandsun suurt midägi tetä es olõ. Ku veidükese nurista, sis iks viil valitsõs perimüstandsun kah lavarahvatandsu ilomiil. Ku tuud kokkopuulõ kisku ja tandsja perimüstandsu stiili arõndanu, olnu tuu väega hää ja illos esitüs. «Kagukandi klaari» man oll’ kõgõ nõrgõmb muusiga, kon vahepääl tandsõ nimmi vällähõikaminõ tervet lahksõ. Samal aol om mõtõ hää: tandsu nimi üteldäs vällä ja kaeja saa kah arvo, ku üts algas ja tõnõ lõpõs.
Niisis või üteldä, et piirkunna perrä jagaminõ tõi pidolõ hulga vahtsit ja põnõvit võimaluisi tandsuvara valimisõs ja platsi pääle säädmises, eski ku kõiki võimaluisi viil es pruugita. Kagukandi plokist oll’ kõgõ tugõvamb perimüstandsõ pruukva säädüng, miä oll’ kodonõ ja illos. Ma looda, et tulõvaisil pidodõl julgutas viil inämb uma kandi näko, perimüst ja hindätiidmist vällä tuvva.
Laugu Getter,
perimüstandsu uurja,
rahvatandsujuht
