Kunstist om rassõ lühküle kõnõlda, selle et tuud ilosat kinni püüdmäldä imeht, miä sinno süämele tsuskas, om väega pall’o. Olkõ tä maal, voolit kujo vai korgidõ tornõga aoluulinõ maja.

Kost musugutsõl inemisel suur huvi kõgõ kunsti vasta om peri, ei mõista arvada. Tõisi säändsit terven suguvõsan olõ-i. Päälegi tulõ ma päält ilmasõa latsõpõlvõst, kon pääsüük olle heering-silk, vorstist inämbähe kõnõldi muinasjuttõ. Elokotuski vanan pimmen ahtakõsõn puulobudikun. Nii et kunstist olle asi iks väägadõ kavvõn.

Minkagiperäst mahtu siski tuu pimme kortli saina pääle üts maalit pilt, miä siiämaani silmi iin sais. Tuud ma kõgõ vahtsõ – tuud arvada põh’amaa korgõ mägijõõ vatutavat vett, miä kivve pite alla juusk’. Ni mõlguhti ummi mõttit. Või-olla tuust pääle naksigi kunstist luku pidämä. Kohe tuu pilt kolimiisiga kattõ vai vahetõdi kogoni söögikraami vasta, olõ-s perän inämb kellegi käest küssü. Külh oll’ mul teedä, et vanaimä veletütär, kiä Tal’nan elli, oll’ tüütänü Scheeli pangan, tudiirnü eski Pariisi ülikoolin ütel aol Viiralti ni tõisi tuuao kunstnikõga ja käve näidega tihtsäle läbi. Luise vai Louise Sider täl nimes. A et täl hindäl suur maalikogo oll’, mink tä ildamba Tarto kunstimuusõummi hoita andsõ, ja et Johani Andrus täst hindäst 1936. aastal maali «Portree kassiga» joonist’, saie ma ildaaigu tiidä, ku Levini Mai täst 2018. aastal kirot’. Või-olla Luise varramba Võron külän kävven kinksegi vanaimäle tuu vana maali, ei tiiä joht.

Koolin olle mi kunstioppaja esi kah käünü Pallasõn. Tä andsõ meile edesi tiidmiisi, kuimuudu nii inemist ku ubinat õigõ nuka all kujota. Edimäne uhkõmp kunsti tudiirminõ tulle 5. klassin Kadrioro kunstimuusõumin. Sääl poiskõsõ itsitivä kõvva, ku alastõ naistõrahva marmorkujjo näivä, a et säälsaman lähkün pall’as Aadam saisõ, sis lätsi tsuradõl silmä maaha ni kõrva vereväs. Toona olõ-s Aadama ülikunnan iho avaligus näütämises.

Peränpoolõ tull’ hindäl suur iso egäl puul, kon vähägi kunstinäütüsi vai muusõummõ olle, nuu läbi kävvü. Umal aol muidogi Peterburi Ermitaaž tävven helkämisen võtt’ iks hingelõõri kinni, tõõsõ gallõrii tulliva ildampa kaemisõlõ.

Ma muidogi piä luku iks peris kunstist, kon nätä merelainõ vatutordi värmivahetus vai jälki tuu Rodini kujo «Mõtlõja», miä tõtõst pand mõtlõma. Tuud väikut musta kruuti suurõ valgõ paprõ ülemädsen nukan mõista ei ma kunstis pitä. Säändsit vorpsõmi mi musta tussiga koolin esiki.

Kõgõ ilma kunstnigõ-savivuuljidõ man piä ma väega luku Eesti umist kunstnigõst, tan olõ-i vaia häpü tunda. Joba Kölerist pääle, kiä mullõ ammu miildü – täst nüüd illos paks raamat tett. Vai Mägi Konradi elo- ni maaliraamat, hing jääs kinni, ku kaet.

Kistumada hää miil, et Pruuli Tiit võtsõ uma merereise kõrvalt süämehe kokko kor’ada kogo Eesti kunstnigõ meremaalõst, olkõ nä tunnõdu vai tundmada. Tuu raamat «Purjed heisata!» om siidine silmäle ja lämmi süämele.

Ei saa mullõ kunstist ilman küländ. Olkõ tuu täpsä pintslitõmbamisõga Köler, kipõn tummõsünge Viiralt, värmitupsõga Mägi vai viil kiäki… Egäs aos, olkõ talvõl vai sügüse, lövvät meeleperädse kaemisõ. Võiolla võtat hinnäst töiest priis ja kätte parhilladsõ ao kunstnigu Küttise Pireti maaliraamadu, kon värsiki rian:

Tuulte tühjal tagamaal
otsin iseend,
igaühel oma saar,
oma kaksikvend.

Väljandu Ellen

Soonõ Madli tsehkendüs