Urvastõ kandi käsitüümeistre Võreli Kadri tekk’ umas Tarto Ülikooli Villändi kultuuriakadeemiä peränditehnoloogia opikava tekstiili ala lõputüüs kährinahkust jahikottõ kogo nimega «Meeles».
No kõnõlõs tä umast tüüst ja kährinahku pruukmisõst lähkümpä.
Kuis tull’ mõtõ kährinaha perimüsligust pruukmisõst uurmistüü tetä?
Tüü teemä oll’ mägra- ehk kährinahast jahikoti. Kährinaha pruukmisõ uurmist oll’ vaia tüü tagapõh’a jaos. Uurmistüü mõtõ tull’ tuust, et hulga mõtseläjänahku jääs täämbädsel aol pruukmalda. Ma tei ülikoolin kõgõpäält seminaritüü, kuis mõtseläjänahku pruugitas, ja esieränis veidü löüti pruukmisvõimaluisi kährinahkulõ. Ka kitsi ja põtru nahkuga ei tii jahimehe sakõstõ mitte midägi. Lõputüüs tahtsõ ma sis tetä säändse as’a, kon om mõlõmbat pruugit. Nii et mu lõputüüs tettü koti omma pääle kähri viil punahirve, mõtskitsõ ja põdra nahast. Mu tõõnõpuul om jahimiis, nii et aastidõ joosul ma kogosi noid nahku ja lasi parki.
Vannu jahikottõ arhiivin jäivä silmä kährinahast koti ja ma tahtsõ luvva midägi, miä om vana ja kombõperine, a kõlbas täämbädse ao jahimehele kah. Kottõ kogo nimes sai «Meeles», selle et kähr om ladina keelen meles meles, a eesti keelen om tähendüs tuu, et piämi meelen vannu jahipaunu ja eläjit, kelle nahku pruugimi.
Mille poolõst vanast säändse koti as’aligu olli ja kost noid löüdä või?
Kährinahku pruugitigi vanast päämädselt jahikottõ tegemises. Kähri nahk om paks ja kasuk tsusk küländ pall’o. Tuud om rassõ ümbre tüütä ja arvada muud pruukmisvõimalust vanast tollõlõ es löüdäki. Jahikoti tekk’ egä miis hindäle esi ja sääl kanti nii laskmiskraami ku söögipoolist ja väist – kõkkõ, midä jahil vaia lätt. Kottõ anti edesi põlvõst põlvõ. Kährinahast kottõ om tett üle Eesti, a Eesti Rahva Muusõummi om näid kor’at päämidselt Lõuna-Eestist, näütüses Rõugõ ja Põlva kihlkunnast.
Kost kährinahka saa ja kuis om kähre levimisega Eestin?
Ma pruuksõ uman tüün kattõ kährinahka. Üts noist eläjist oll’ jäänü auto ala, tõnõ lasti maaha selle, et tä käve viinamar’akasvatusõn kurja tegemän. Kähre om parhilla küländ hulga, a jahimiihil olõ-i huvvi tedä laskõ. Lastas õnnõ noid eläjit, kiä kongi pahandust tegevä. Üts jahimiis ütel’ kähri jahtmisõ kottalõ, et timä ei lasõ elon kähri maaha, selle et tä om nii as’alik elläi. Hää kuulsusõga elläi miildüs kõigilõ.
Mis kottõ tegemise man kõgõ põnõvamb ja kõgõ rassõmb oll’?
Põnnõv oll’ nuputa lõikit ja tetä kott naha esierälidsüse perrä, näütüses pruuksõ ma naha loomuligu via kujondusõ man är. Kõik koti omma ummõldu käsilde, nii et ma pidi egä mulgu naaskliga ette tegemä. Tuu oll’gi vast kõgõ rassõmb, et suurõst nõglatõmbamisõst jäivä näpu halusas.
Kuis jahimehe ni tõõsõ omma koti vasta võtnu? Kas mõni kott om joba kaubas lännü?
Ma olõ kottõ näüdänü uma kodojahtkunna miihile. Koti miildü näile, tulõvigu jaos oll’ mõni nõvvuannõ kah, midä viil parõmbidõ tetä. Üttegi kotti ma viil möönü ei olõ. Kooli lõpust olõ-i viil hulga aigu müüdä lännü ja kottõ tegemine oll’ nii suur tüü, et nä omma veidükese nigu uma latsõ. Viil ei taha näist valla laskõ.
Kuna täämbädsel pääväl oldas väega karvnaha pruukmisõ vasta, sis kuis ülepää kaias mõtseläjist saaduist nahkust asju tegemise pääle?
Mõtseläjide naha omma täämbädsel aol päämidselt jätüsse. Mu silmin om tuu raiskaminõ. Ma olõ esi kah eläjäkaitsja ja kimmäle ei taha ma pruuki vai kanda kahueläjäfarmist tulnuid nahku. Mõtseläjide puhul om tuu joba lastu eläjä väärt osa ärpruukminõ. Ma arva, et mõtseläjänahku pruukmist piät rahva sekkä viimä, et lastuisi eläjide elolõ inämb väärtüst anda.
Küsse Saarõ Hipp
Käsitüümeistre Võreli Kadri kotti modellile sälgä säädmän. Pilt Võreli Kadri kogost
Jahimehekott modelli sälän. Pilt Võreli Kadri kogost
Kährinahast kott tossava tsäikruusiga. Pilt Võreli Kadri kogost
