Eläsi ütskõrd väigukõnõ põlvõpikkunõ poiskõnõ. Timäl oll’ õnnõlik latsõpõlv. Timä ümbre oll’ häädüs ja huul. Imä sünnüt’ puja, ku oll’ esi jo vanõmbah iäh. Vannusõvahe sõsaridõ ja velju vahel oll’ suur, es kõlba inämb üteh mängmä. Vanõmba latsõ hoitsõva väega Aidut, kes oll’ perre kukumuna.

Aidu oll’ väega uudishimolinõ poiskõnõ. Timä uursõ lille häitsmit ja jäi mõttihe, läts’ imä mano ja küsse: «Imä, ütle, mille lilli häitsese är ja närvehüse?»

«Lilli häitsese teno taivataadilõ, et vahtsõst häitsemä minnä rõõmus mi süämile. Luudus ilma lilleldä olõs tuim ja kurb. Hoiami näid, ärmi ilma huupi murrami.»

«A esä murdsõ ja andsõ sullõ!»

«Lille kingitäs noilõ, kedä armastõdas, vai sis tähtpäivis.»

Ütskõrd läts’ imä naabritallo, võtsõ Aidu üteh. Naabriil oll’ Aidu-vannunõ tütär. Tuu oll’ häbendäjä, käändse uma näokõsõgi saina poolõ. A mis Aidu tekk’: timä astsõ julgõhe ligi, võtsõ tütrikul käest kinni ja küsse: «Mis sul nimi om?» Tütrik käändse ümbre ja ütel’: «Ave.» Timäst saiõ Aidulõ mänguseldsiline. Nimä käve ütstõõsõ puul mängmäh. Näist saiva suurõ sõbra. Vahel läts’ Aidu küllä ilma lualda. Trahvis kiildse imä jupis aos käümise är. Vahel mõtliva esi mänge vällä.

Suvõl olli väega lämmä ilma. Latsõ näi tsika mualumbih püherdämäh, esi mõnust röhkse. Aidu ütel’: «Mängimi kah tsika.» Nimä kuursõva hindä pall’as ja püherdivä lumbih nigu tsigagi, kooni imä nä löüdse. Tä nuumsõ latsi: «Inemine ei olõ tsiga, kiä lätt mualumpi.»

Latsõ mängsevä puuti – möivä ütstõõsõlõ ummi asju. Ave kodo lähküh oll’ liivanõ mägi. Sinnä teivä kuupõ ja liivalossõ.

Latsõ kasviva kuuh mängeh. Ütskõrd tekse Aidu lillipundi. Imä nägi ja küsse: «Mis sa naist häitsmist kakut?»

«Ma tahtsõ naa Avelõ viiä!»

«Mille sa tahat naid Avelõ viiä?»

«A esi sa ütlit, et ku armastõdas, sis kingitäs lille.»

Tuupääle es mõista imä midägi kosta.

Hirmsa haigus difteeria kiusas’ sis latsi külli kaupa, esieränis haigõs jäi kuuliminejä latsõ. Haigõs jäi väikene Aidu kah. Tä muutu loius, vässü ruttu. Tull’ kuiv köhä, kurk oll’ vallus, nõssi palanik. Tõbi tull’ väega ruttu. Edimält anti lämmind piimä miiga, määriti hanirasvaga rinda. Kiäki opas’, et anna luidsatäüs lambiõlli. Seo oll’ kül väega suur ull’us. Õdagus nõssi palanik viilgi. Imä pidi puja man kõik aig vahti. Vahet’ otsaette külmi käterätte. Esä läts’ valda tohtrilõ helistämä. Aidu nakas’ jupõldõ sonima: «Imä… imä… om… närvehtünü… lilli… Avelõ…»

Imä püüdse pujaga läbi iku kõnõlda: «Häitsme ei olõ närvehünü, pujakõnõ. Saat terves, viit Avelõ terve üsätävve ilosit häitsmit.»

Esä tull’ tagasi ja ütel’, et tohtri ei saa tulla inne ku hummõn. Ütel kõrral jätse Aidu sonimisõ ja ütel’ tassa: «Imä, kas ma koolõ är? Kas taivataadilõ või kah häitsmit viiä?»

Silmävesi es lasõ imäl kõrraga vastada. Sis tä võtsõ hinnäst kokko ja ütel’: «Taivataat rõõmustas väega ja võtt neo häämeelega vasta.»

«Andkõ sis mullõ üteh pall’o ilosit lille. Ma olõ väega väsünü,» ütel’ Aidu väega tassa. Täl oll’ rassõ hingädä, nakas’ tõmbama ja miil läts’ pääst är.
Tä es tulõ inämb meelemõistusõlõ ja vasta hummogut tull’ surmaingli timäle perrä, jätteh vanõmba last leinämä. Ave kah iksõ takah umma sõpra ja mänguseldsilist.

Aidu havva pääl olli kõgõ värski lilli – noid oll’ väikene poiskõnõ väega armastanu.

Oleski Villem

Soonõ Madli tsehkendüs