Vannotütrigõ lämmä üühammõ
Ellivä kats vannatütrikku, kiä olli suurõ sõbranna. Üts aasta tull’ sääne sõnnom, et mõlõmba saava viil inne aastalõppu mehele. Otsusti sis sõbranna, et tegevä ütstõõsõlõ ütesugumadsõ kingitüse, lämmä üühammõ, läbi ummõldu ja kirä pääl.
Üte sõbranna pulma olli inne ja tõõnõ kinksegi tälle kokkokõnõldu üühammõ. Tõõsõl sõbrannal läts’ meheleminekiga viil veidükese aigu. Edimäne mõtõl’ sis, et nakka-i tä iks nii kallist kingitüst tegemä, kinkse viletsämbä üühammõ.
Kingitüs võeti vasta külh, a kingisaaja süä es olõ rahul. Tä küsse sõbranna käest: «Mille sa mullõ nii niru üühammõ kinkset?» Sõbranna kost’ vasta: «Tiiät, mõtli, et taa su miis ei olõ suurõmb asi. Ripus sul kõik aig sälän ja ku magama jääs, vast norskas kah kõrva sisse. Nii et timä omgi sul kah nigu üühammõ iist ja sis jo ei olõ säänest kallist üühamõt vaiagi.»
