Ruumin sehen oll’ hää lämmi. Har’a ja kühvliga tull’ praht kokko kor’ada ja sis põrmand likõ lapiga är mõskõ. Kõgõ tähtsämbä kotussõ olli pingialodsõ. Ülemb tull’ hummoku varra jo kaema, kas kõik läügüs ja üttegi papõrd vai prahti maan ei olõ. Mõnõ tsirgusita ja tatilärägü olli vastamiilt, a muido es olõ vika.
Välän olle pall’o hullõmb. Õdagidõ puhkõ külm tuul, mis keerot’ prahi üles – joosõ sis noil kilekottõl ja papril perrä. Prügikasti aiva kah üle veere. Tuul aol oll’ viil veidü Kustisid, kes olõs prügükastõ tühäs tennü.
Ku puudujääk sai är massõtus, lõpõti kraammistüü kah är.
Tõnõ kraamjaammõt kestse kah mul veidü aigu. Uma ridamajalainu kipõmbas tagasimasmisõs naksi traumapunktin hummokidõ inne tüüd kraamman käümä. Sääl olli kalitori ja tüütarri põrmandu mõskõ. A meil kipsitarõn oll’ kiviparketist põrmand ja et kivi parõmbahe läügüssi, õlitõdi tuud vähembält kõrra nädälin.
Ütskõrd pääle õlitamist lätsi jälki mõskma, a kõpskängä olli jalan. Nigu ma vähä viltu astsõ, sattõ istukilõ maaha. Nii vallus olle, et silmist lei tulõkibõnit. Tullegi vällä, et olli hannaluu är murdnu.
Tuuga lõppi mu kraamjatädi ammõt ja põrmandu õlitaminõ lõpõtõdi kah är. Kõpskängiga ma kah inämb tüü man es käü.
Urmi Aili
Pensionär Urmi Aili kirotas, et läbi terve elo om tedä saatnu tüü. Kül tull’ varahadsõn latsõpõlvõn aiavillä
kitsku ja lehmi kar’ata, kolhoosipõllu pääl kõblada ja kar’alauda man hainu küünü aia.
A tan om juttu noist suurõpõlvõ ammõtiist, midä tä om opnu vai kon tüütänü.
