Bussijaamah mar’a- ja seenekokkoostu uutminõ om sama põnnõv ja huvitav, ku vanastõ oll’ autolahvka uutminõ. Inemise tahtva aigu, et süä pehmempäs läässi, ja tähtsä om tuu kah, kiä ja midä õkva tuul pääväl tuuma tulõ. Ütski kõrd olõ-i kõik niimuudu, nigu oll’ eelä. Om vaia tunda, mis tujon inemine om, ja ku kõik klapis, võtt jutt otsa ja veereldä huu sisse.

Egä suvõ lõpus saa mälehtüisihe kirota peris mito vahtsõt luku. Mineväaasta trehvsi mar’aautot uutma põimukuu algusõn umakülämehe Villiga. Mul tull’ õkva miilde, et Villil piässi nädäli peräst sünnüpäiv olõma. Vist kogoni juubõl. Küsse: «Villi, sul jo suur juubõl tulõman? Saat 80?» Vana ja vibaligu mehe näkko kerkü naar ja oll’ nätä, et timäle oll’ väega suurõs rõõmus, et tä mul meelen oll’.

Küsse Villi käest, kas tä iks pito kah pidä, ja sõs naas’ tä seletämä: «Oh, ma kõnõlõ sullõ, mis juhtu. Ma tahtsõ suurõmbat pito, a nüüd tulõ vist tütre perrega leppü. Tütär käändse mu pido tuksi. Ma ütli tälle, et ma taha pito ja täpsele õigõl pääväl. Tütär küsse, kedä ma umalõ pidolõ kutsu taha. Mul oll’ kõik vällä mõtõld. Ma tiidse täpsele, kink ma kutsu ja pall’o kõik tuu värk masma lätt. Et olõs süvvä, olõs juvva ja iks lusti kah. Ma ütli tütrele, et mu elo om olnu iks Vinso-Vilustõ-Veriora… Et ma sis nakkagi säält Vinso puult tulõma. Kutsu Mihkli. Tuu käü Vinnemaalõ ja võtt suitsu üten. Timäle ma ütlegi, et olõ-i vaia üttegi muud kingitüst tuvva ku tuud, midä meil kõigil sääl pidol vaia lätt. Khm…

Sõs ma kutsu Vello. Timä om hää jutumiis ja sõs ei piä esiki raadiot mängmä pandma. Kül mi saimi jo sovhoosiaigu timä juttõ naarda. Oll’ külh lori, a hää lori. Vilustõst tulõ Sass kutsu. Tuu võtt viina üten. Täl liigus puhast piiretüst kah. Ei tiiäki, kumb parõmp olõssi… Ja noh, poodi man käü ma esi är ja osta lavva pääle midägi muud hääd. Heering piät olõma!»

Tundsõ sõs huvvi, mis Villi tütär tuust plaanist kah arvas’. «No vot, nüüd tulõgi tuu, et timä mu pido är tsurksõ! Koh pand’ rüükmä, et mul iks vana kombõ ja vana sõbra, et kõik puhta joodigu. Ei üttegi kõrralist inemist. Pruuvsõ viil vasta aia, et no joodik olõ-i näist külh kiäki…»

Villi mõtõl’ minodi ja timä nägo läts’ jälleki naaru täüs: «Kuulõ, mullõ nakkas tunduma, et tuu pido iks tulõ! Tulõ sa kah mu sünnüpääväle! Sõs ma saa tütrele üteldä, et üts kõrralik inemine om mu pidol kah.»

Pidolõ ma iks es lää, a lilli vei külh.

Liini Enel

Soonõ Madli tsehkendüs