Ua ja herne kasvi peris häste, kuigi herne sai maru varra valmis, ua tuuvasta tsipa ildampa. Sibulit oll’ innembi veidü ja nuu nakkasõ üteviisi mädänemä minemä, tiiä-i, kas es saa häste är kuivatus vai mis. Kardohkit sai vast poolõ jao tuust, miä maaha pannimi. Põrknil es olõ vika: sääl, kohe päiv pääle paistu, tulli nä ilosa ja suurõ. Hõrrõmbalõ maahapantuil põrknil käve vast vesirott külän, hulga oll’ maa seest puhtas süüdü.
Suvõkürvidsä väega es kasu. Kurgi es lää kah lakõ taiva all kasuma. A kasvumaja om andnu häste ja pikkä aigu kurkõ, hulga om tomatid kah. Kaalilehe olli hussõ meelüssüük, noid tull’ kõvastõ kokko kor’ada. Ja ku olõs õigõl aol kõrraligult harvõndanu, olõs vast hää kaalisaagi saanu. Peedi omma viil võtmalda, looda, et vesirott tuud tähele ei panõ.
Sääne kipõ aroannõ timahavatsõst aiasuvõst üte potipõllumehe puult. Elämi edesi!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
