Tsoorust peri filmimiis VIIMNE KULLAR om valmis saanu dokumentaalfilmi «Torn», kon näüdätäs läbi Haani kandi mehe Kalju tegemiisi luku inemise igätsüsest ja otsalda tsihikimmüsest. No kõnõlõs vahtsõ filmi tegijä tsipa umast elost ja filmitüüst.
Kõnõlõ mõnõ sõnaga umast nuurusaost.
Tsooru om mu latsõpõlvõ maailm. Joba 15aastadsõlt lätsi Tal’nalõ Eesti spordigümnaasiummi ja olõ sinnä jäänü täämbädseni, a kodunõ Tsooru om iks mu hengen helläkene paik. Sääl teimi suvildõ haina – neli põlvkunda kuun, egäüts uma jõvvu ja mõistmisõ perrä. Talvildõ sõidimi esi sõpruga suusaraa sisse, käve vanaimä koetuid rusikkindit ahu vastan kuivaman ja nühkse jäl puusuusõ pääl edesi. Talvildõ tapõti tsika – latsõn pelässi tuud, a nüüt mõtlõ tagasi ja tunnõ, et inämb ei tulõ tagasi seo aig ja normaalsus, kon egäl eläjäl oll’ uma nimi ja ekä hengelist hoiõti ku perreliigõt.
Sama Tsooru pähnäria pääl, midä torm mõnõ aasta iist mütse, mus’oti inne Tal’nalõ minekit edimäst kõrda tütrikuga, kiä oll’ mullõ jo edimädsest klassist miildünü. Neo omma hellä ja helge mälehtüse. Õnnõs eläse mu vanõmba ja sõsar iks Tsoorun, ja egä kõrd, ku näil külän käü, tulõva kõik neo mälupildi kah miilde.
Mille sa valisit nõklu täüs filmitegijä tii?
Film tekk’ mu är joba latsõn, ku esä minnu kõrra nädälin Tsooru rahvamajja kinnu vei. Näüdäti päämädsele India filme, a minnu köütse teedäsaaminõ, midä neo hõhkaja noorõ sääl ummi tandsunummõrdõ vahepääl periselt kõnõli. India filmi olli alakirjuga ja nii opsõgi kinusaalin lugõma.
Pümme kinusaal om mullõ kõgõ olnu vahtsõ maailma avastamisõ kotus ja paik, kon hinnäst harri – mitte lihtsäle meelelahutus, kon popkorni krõmpsutõdas. Käü kinun nigu kerikun: tulõ säält vällä tsipa ku tõnõ inemine, sakõstõ kerembä meelega, ku sinnä lätsi.
Ka aoteenistüse aigu kõrraldi kinunkäümiisi – ai rühmä kokku ja marssõmi kõrra nädälin filme kaema. Hindä üllätüses löüdse, et filmi mõo-i kõigilõ sammamuudu ku mullõ… a sama asi käü raamatidõ kotsilõ kah. Päält aoteenistüst lätsi filmitsõõri, tüüti mängufilme võttõgruppõn ja peräkõrd astsõ filmikuuli.
Miä tege inemise su jaos nii huvitavas, et timäst film tetä?
Inemine om ja jääs mullõ mõistatusõs. Midä vanõmbas saat, toda rikkamba ja inämb külgiga näet nii ümbreolõvat ku tõisi inemiisi kah. Mõtlõva olõndi igätsüs ja püüdmise minkagi suurõmba perrä paistusõ ollõv otsalda – tollõ seen om ilu ja kurbus ütekõrraga. Kirivide karaktõridõ man, nigu Kalju om, saa seod kõgõ inämb vällä tuvva. Ega säändse tüü käügün opi esihinnäst kah parõmbalõ tundma.
Kuis sa Kalju löüdset? Mille om seo filmi päälkiri «Torn»?
Kalju manu juhat’ minnu Jürgeni Madisõ artikli Eesti Ekspressin. Tä oll’ suvidsõ hobõsõmatka aigu Kalju man olnu. Olõ varrampagi timä kirutõduist lugudõst mõttit saanu – paistus, et meile omma meele perrä üttemuudu inemise.
Kalju taht väega torni ehitä – nii väega, et seon filmin kerküjä om täl jo neläs. A kas täl om tõtõstõ torni vaia? Tahtminõ ja vajahus omma kats esi asja: üts om parõmbalõ nätä, tõnõ jääs varju. Õkva säändse mõttõ saatsõva minnu päälkirja otsõn. Nii sai film eesti keelen päälkiräs «Torn» ja inglüse keelen sammamuudu «Torn» (tõlkõn: är kaksatu). Kuigi Kalju esi vast tahtnu, et film kõnõlnu inämb ehitämisest, käänd lugu periselt suurõmba tähelepandmisõ toolõ, midä edimädsel kaemisõl nätä ei olõ.
Kuis seo film kõnõlas täämbädse ao Eesti inemisega?
Inemise läbikäümiisi vaiva ja proovilõpandmisõ omma aolda, ja tuuperäst kõnõlas seo film täämbädse ao inemisega kah. Film näütäs kõvastõ haigõt saanu mehe tundit – vai mehe tundit laembalõ, ja seod, kas täl om õigust vai võimalust umma last kasvata. Ku sa tahat väega, a ei saa, sis kuis tuuga leppü? Neo omma väega täämbädse ao küsümüse. Kas säändsist asjust saanu kergele ja meelelahutusõ muudu kõnõlda? Ma viil ei mõista.
Mis sa tiit sõs, ku kaamõra vakka om?
Õks ma vast peris terve ei olõ – esiki sis, ku kaamõra ei käü, mõtlõ iks filmest ja noidõ tegemisest. Ammõdihädä, nigu kiränikel kah.
A et perren kasus kats last, sis näidega üten ollõn proovi kõgõ tähelepandmisõga paiga pääl olla. Latsi kasvataminõ om umaette ime kõigi ummi rasõhuisiga. Jah, filmi ummi latsi kah, a mitte ku filmitegijä – võta näid üles näide hindä jaos, et näil olnu tulõvikun rikkamb mälehtüs latsõpõlvõst. Näist ma filmi ei tii. Aamõn.
Kuis sa olõt parhillatsõl aol Võromaaga köüdet?
Võimalusõl käü iks Tsoorun vanõmbil külän. Suvildõ olõmi perrega sääl pikembäle. Olõ muusik Kalkuna Maril kaamõraga hannan käünü – nätä om, et kodukant ja tuukandi silmäpaistuja inemise tõmbasõ minnu kõrrast inämb. Et filmipisiläne om nii süväl seen, sis hobi kõrran tettüle Youtube’i kanalilõ sai seo suvi üles mitu tunnipikkust mol’utamisõfilmikeist. Nii ma näid hellüten kutsu. Kaegõ perrä, äkki lövväti midägi meeleperist vai esiki tutvat: «Time to relax by Kullar».
Kon huvilidsõ saava su ku seo filmi tegijäga trehvädä?
17. süküskuul tulõ Tal’nan «Torni» ammõtlik edimäne näütämine, a joba 26. süküskuul saa filmi nätä Rõugõn. Paiga pääle plaanva tulla Kalju, filmi produtsent ja kokkolõikaja Norkroosi Erik ja ma esi kah. Tulkõ kaema ja kõnõlami päält filmi tundmiisist kah!
Küsse Rahmani Elo
Viimne Kullar timahavatsõn Kaika suvõülikoolin Tsoorun Rahmani Elolõ intervjuud andman. Saarõ Hipõ pilt
