Arvada, et kõigil aia- ja pendrepedäjeil om viil häste meelen, määne jant tinava keväjelt oll’ külvmise ja istutamisega. Et kas om varra vai jääs ildas… Ja üü olli jälleki külmä ja päivält es olõ kah suurõmb asi. Vehmast, mea ütest tüküst sattõ ja hullustõ uput’, paremb ei kõnõlagi. Nii pall’u oll’ taa suvõ manh külh hääd, et ku uma kandi rahvaga vai ka kauõmbast tutvõidõga kokku saadi, sis es vannuta hindu nõstmist õga valitsusõ andsakuid targutamiisi ja näotuid otsustamiisi, a kõnõldi, mea pendren ja kilemajan kasus ja mea ei kasu; mea tühje häitsmeid kand ja mea siski veitühaaval edenes.

A augustist pääle om saagiaig ja no tulõ vällä, et osa aiakraami om iibä häste kasunu! Ubina ja tommadi, kurgi ja suvikürvitsä rändäse ütest köögist tõistõ ja tõnõkõrd viil säält edesi, ku õks kingitüisi pall’u om saanu. Söögikraami ei tohe laskõ halvas minnä, tuu om edimene käsk maainemiisi aia-, köögi- ja keldripiiblin!

Egän majapedämisen muiduki ammu laudaeläjeid ei peetä, a tuu iist omma nuu, kel kana vai lamba, kõigile teedä. Ja kuis viskat minemä kuiunu leevätükü, karduli- vai kurgikoorõ, hõela ubina, peedi- ja porknõpäälse, munakoorõ ja pall’u muud nii-üldä solgikraami, ku om teedä, konh peren omma kana vai partsi, lamba vai kitsõ! Kõik tuu kraam rändäs sinna, konh kiäki naa hää meelega ärä süü. Mõni lambapedäjä om ennegi ummi eläjeide pääle veidü pahanu, et naa sääntse kosti tuumisega nii ärä omma harinu, et egä koplist müüdä minejä pääle «laulma» nakasõ.

Kommõ nii aiakraami jagada ku eläjeid meelen petä tege söäme lämmäs ja näütäs, et kogukonnalõ lätt kõrda, mea tõsõ tegevä, ja proovitas ütstõist toeta vai veitügagi.

Nõlvaku Kaie