Käve edimädsen klassin. Ütspäiv oppaja küsse kodotsidõ eläjide kottalõ. Arvet ütel’, et täl om uma pini ja Maarikal olle uma kass. Mis näide nime, tuud ei mälehtä.
Tulli koolist kodo ja ütli imäle, et ma taha kah hindäle ummi eläjit, et koolin nii ütel ku tõsõl umma. Imä kaiõ mullõ pikält otsa, märgot’ vähä ja ütel’: «Kost ma sullõ noid ummi eläjit võta. A sa vali noidõ eläjide siäst, kiä meil omma ja kes sullõ kõgõ rohkõmb miildüse. Panõ näile egäütele nimi ja nakka ummis pidämä.» Olli tuu seletüsega nõun.
Kõgõpäält valisi kanno siäst suurõ kirivä kana, kellele panni nimes Imänd. Kana miildü mullõ tuuperäst, et tä olle väega kavval. Kui tõsõ lõiõ tuujaos valmis pantuhe korvi, sis Imänd käkse muna hainu sisse ja naas’ salahuisi haudma. Vaihõpääl käve iks söömäh kah, a muido oll’ kõgõ kaonu.
Ütel pääväl tullegi Imänd hainu sehest alla, kümme väikeist pehmet tibupoiga perän. Imändäga üten sai tibudõ iist hoolitsõdus. Edimält poodi munakõllast söögis ja ku puja jo suurõmba, sai vii sisse likku suurmit puistatus. Imänd hoolits’ uma suurõ perre iist seeni, kooni nä naksiva tõisi kannoga üten süümä.
Ütele oinalõ panni nimes Ossu. Ossu oll’ mõnnus seldsiline, tä kõgõ kõndsõ kar’amaa pääl mukka üten. Vaihõpääl kaki aia vaihõlt ilosit verevit ristikhainatuttõ, mis Ossulõ väega miildü. Ossu oll’ kül hää sõbõr, a tuu sõprus es kestä igäveste. Ku ma oina tahtsõ nurmõ pääle jättä ja naksi kodo tulõma, sis tuu Ossulõ sukugi es miildü. Juusksõ sälä takast mano ja poksas’ minno põlvi pite, nii et ma maaha sattõ. Sis täl oll’ hää miil ja laksõ minno uma karrõ keelega. Peräh ma opsõ är, et tulõ astu tagasi samm-sammult näoga timä poolõ. Iistpuult tä es poksa.
Kuna lehmä ostmisõs imäl rahha es jakku, oll’ meil jo tõist aastat kits. Panni tälle nimes Möki, selle et tä kõgõ mökit’. Ku oinas kõndsõ mukka kar’amaa pääl üten, sis kits kõndsõ egäl puul. Hummoku, ku kuuli lätsi, saatsõ Möki minno värehtini, ja õdagu, ku koolist tulli, uutsõ jo kits minno värehti man. Ku oinas oll’ valgõ, sis kitsõl olli lisas valgõlõ kerele musta jala ja must hapõn lõvva otsan. Möki andsõ päävän neli liitrit piimä, millest jakku, et niisama juvva ja putro kiitä. Möki oll’ viil sääne, et ku ao pääle nüsmä es naata, sis nõstsõ jala üles ja nutsut’ uma udara esi tühäs.
Viil mõistsõ Möki nõnaga ussõlingi valla tetä ja tarrõ tulla, ku tahtsõ. Vahepääl ma lätsi laopäälitsehe mängmä, sis kits tulle redelit pite mullõ sinnä perrä. Kuis tä kül mõistsõ?
Pini Nepi oll’ meil ketih, selle et tä oll’ väega kuri ja tuuperäst es saa ma timäga kunagi peris sõbras.
A kass oll’ meil uhkõ, pikä verevä karvaga ja suurt kasvu. Kassi nimi oll’ Nurru.
Ütskõrd ma leüdse koolist tullõn mõtsa vaihõlt tii päält hoimadsõ rästigu. Võti kaala takast kinni ja tõiõ kodo. Imä pidi är minestämä, ku tuud näkk’. A Nurru tõmmas’ mul hussi käest ja naas’ hannast süümä kooni kaalani vällä, pää inne jätse perrä.
Olõ õnnõlik, et mul latsõpõlvõn olli säändse eläjä, kes olli nigu mino uma, kelle iist ma saiõ hoolitsa ja kedä armasta. Ja mullõ tundu, et nä armastiva minno kah.
Väega illos mälehtüs, mis om jäänü elos aos miilde.
Urmi Aili
Koolnu rästik. Rahmani Jani pilt
