Aig inne valimiisi tuu kõrrast kõvõmbalõ vällä inemiisi tahtmisõ tähelepandmist saia. Olõ mõnikõrd peris vihatsõs saanu, ku mõni kongi meediän, esieränis sotsiaalmeediän jäl hinnäst väega ullist külest näütäs. Mille inemine nii hirmsalõ tähelepandmist ihkas, olõ mõtõlnu.
Mul hindäl om olnu õnn (vai õnnõtus) tihtsäle määndsegi rahva iin üles astu ja proovi innembi tähelepandmisõst kõrvalõ hoita, niipall’o ku õnnistus. Tuuperäst om mõnikõrd rassõ kaia noid, kiä egä hinna iist hinnäst näütämä tüküse.
A ku perrä mõtõlda, sis vast omgi sääne nättäväs tükmine luudusõ puult ette antu. Peri aost, kon egäüts pidi hindä iist võitlõma, et ello jäiä. Tuu ei olõ ütsindä inemiisiga nii. Ka pinikutsigu pruuvva pesäkunnan tähelepandmist saia. Ja kasumanakkaja puu langi pääl võitlõsõ, kinkal om õigus elolõ jäiä. Esiasi muidogi, kas tuu, kiä kõvõmbalõ rüük ja trügi, om iks kimmäle tuu kõgõ parõmb.
Ahjah, ütel timahavasuvitsõl üül Setomaal Meremäe kandin sõitõn lipsas’ mu auto iist läbi suur pruun ilves. Nii ma sis mõtli. Vai oll’ tuu hoobis puuma, mõtlõ täämbä.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
