Ku ilm jutus tulõ, sis löüdäs tihti, et Eestimaa om õks väega suur. Tinavunõ suvi tulõt’ tuud jälle peris hullu kandi päält miilde.
Ku mõnõl puul oodõti juuni- ja juulikuul nädäliide kaupa vehma, sis siin lõunõ puul ja kagunulgan pästeti hobõsõid ja lehmi niidü päält uppumast ja naile oll’ keeruline nõnaesist saia. Vaidva ja Mustajõe veeren es kaoki vesi ka paremba ilmaga enämb madalambõist kotussõist ärä, taal ei olõ kohegi vaoda. Nurmi pääl es nõsõ vili ja madalaban kotsin jäi väikulõ aiamaalõgi kardul pandmada ja kurgi külvmädä, selle et vesi es alanõ ja muld es tahenõ. Nädälist nädäliide loodõti, et vast vahtsõl kuul, vast nädäli peräst vai täüskuuga lätt parembas, aga ei medägi. Ilmateatõid otsiti netist, kost kellegi parembadõ miildü. Raadiost ja telekast kuulutõduga es olõ pall’u pääle nakada, selle et egas juhus lubati siiä ja sinnä tuud ja tõist, a konh om tuu siihn ja sääl…
Esiki konna, kiä muidu maikuu lõpu poolõ soodin vaiki jääse, rüüke kõik tuu lõpulda vihmaao. Kas naa pelksi kah uppuda? Vai hädäldi tuu peräst, et maikuu oll’ jälle külmemb, ku harinu oldas?
Tsirgu lätsi kah nigu veidü segi. Ööbik laul’ viil juuli algusõn ja kägu es talda kah nokka hariligul aol kinni panda. Kas tulõ nüüd pikk ja lämmi süküs? Ja suukurõ kruuguti aia takan aprillist pääle ja hõikva edesi. Mea neil pään ja plaanin om?
Peoleo vai vehmakass oll’ suvi läbi vääga hõela jutuga. Arvada tuuperäst, et es tihka lauluviisi otsa ütest tüküst kräunu, aga et ega päiv sattõ, es või taa ilma tuu refräänildä Tiidu teol olõkist laulda.
Koduaida tegüsi tsirkõ, kedä sääl ennembi kuuldunu es olõ. Mõni kriisas’, mõni vilist’ nigu inemine, kiä pinni hõik. Kenä häälega tsiristäjäid oll’ ka pall’u. Kiä naa olli, ei tiiä, aga hää, et olli, ja mõni hõikas ka no septembrin viil paksu heki sisen, mea naile vast mõtsa iist.
Peris hallõ oll’ kiivitäjäst, kiä rüüke keväjest sügüseni ega õdak ja üü ja tege viil no ilda üüse vahel hallõd häält. Mis taal juhtu, kas uppu pojakõsõ pesälohku vai künti kodukõnõ üles? Hallus om kullõlda, aga avita ei saa.
Ku viikraani viimäte kokkupoolõ tõmmati, oll’ nätä, et mõnõ nurmõ madalamb kotus ei tahenõgi ja sinna viirde olli tegünü soetõlva. Tundu kah, et taivaesäle ei miildü enämb laulupidu. Kas tuuperäst, et vahtsõid moodsaid laulõ om viimätsel aol pall’u ja mitma vana, hää ja laulmist väärt viisi kõrvale jäet? Ku juunikuun oll’ pääliina suvõilm viil ristiinemise muudu, sis suur pidu peeti kõva vehma ja sügävä mudaga. Tandsja pässi seekõrd üle väitseterä.
Vabaõhukontserdi ja etendüse, miist mõni kuulda õigõ hää oll’, lätsi kah ilma nahka. Ku istut, paksu rõiva sällän, kummisääriku jalan ja keep kõgõ üle, ja kaitsat katõ käega sääski, sis tükis mõtõ lava iist kodu lämmä pliidi viirde pagõma.
A ega maainemist nii lihtsalt ei murra, nigu ka üts põllumiis juulikuul telekan kinnit’. Oodõti kuiva ja lämmind ja ku ta viimäte tull’gi, sis pästeti aian, pennerde ja suuri nurmi pääl, mea pästä and’. Medägi sai viil tõist kõrda külvä vai istuta. Lämmi, mea vahepääl tohutuide sääskiga üten anti, oll’ külh viil vett täüs ja tundu hullõmb, ku kraadi järgi oll’. Niitmise, kitskmise ja muu hädälitse tüü tetti joosuga ärä, et katõ tüühuu vahel hennest jahuta, sääsekuplõ süütä ja tohtõrda.
Augustin võisõ luutma nakada, et tulõ peris suvvõ kah. Tõnõkõrd pedi nätäl aigu kuiva, aga et rassõmb muld kõvastõ vett oll’ saanu, sis pennerde man iiskanni vaija es lähä. Ennegi aiakraami edenemine oll’ kinni jäänü, porknõ-kaali hõelavõitu. Suvõ lõpu poolõ käü päiv lühembät tiid ja ei olõ enämb sääntse väega, aga tunnus, et peris ilma miistki ei jää.
Üle paari aasta om ka marjuliisil mõtsa asja. Ku mustikõid saije ennegi nuu, kiä mõnõ ütsigu hää kotusõ löüse, sis palukõid jagusi kõigilõ, kiä otsma lätsi. Ja siini oll’ niiskõ ja lämmäga peris pall’u! Suvõlõpu lämmäga tull’ tagasi lootus, et vääga summan ja tasakaalust vällän mi loodus õks viil ei olõ. Lilli häitsese nii armõtudõ mitu kuud järjest, es lasõ hennest kehval ilmal kõiguta.
Õdagult enne pääväminekit om hää aida trepi pääl istu ja kaia, ku illus värviline ja hall’as kõik viil enne suurõmbat lihti pudõnõmist om. Lätt meelest suvinõ murõ tiikese lagunõmise, aiakraami hädälitse olõki ja suurõvii peräst, mea soodikõsõ muta täüs kand’ ja sääl soetõlva kasuma pand’. Poolõst septembrist tõmmati külh lämmäkraadi kuumbalõ ja tsuklõmine oll’ mõistlik ärä unõta. Aga viil 14. septembril oll’ Ähijärve veeren tuul suvinõ ja vesi lämmi. Luutma peat, et tulõ mõistlik süküs, korjat veidü kurõmarju ja lövvät viil siini.
Nõlvaku Kaie
Kibuvits alust’ häitsemist maikuun ja ei lõpõta vast enne lummõ. Nõlvaku Kaie pilt
