Vigurit om egäsugutsit. Tuuperäst mõtli säändside inemiisi pääle, kink viguri omma õnnõ timäle hindäle nal’alidsõ. Nii naksi mu pääh kujju võtma juhtumisõ üte meesterahvaga, kiä mõtlõs vällä hindäle kasuliidsi vigurit.
Seo miis eläs pääliinan, koh timä aase ummi sehvte. Ettevõtmisi peräst liigus tä hulga ja sõitlõs kõgõ üte kottussõ päält tõistõ. Timä «bisnis» om saanu timä haigusõs. Ammõdihaigusõs. Egäl puul ommava täl numbri ja arvu ni ku timäga kõnõlõt, kuulõt kõgõ, pall’o leib vai kurk kohki liinah mass ja kost timäl trehväs’ kõgõ odavampa saia. Ku kullõt ja saat taad veidü, elät üle, a lähküle saa-i säänest laskõ, selle et sõs om puuk platsih… Piät kõgõ mõtlõma, kost sinno tõmmatas.
Nii omgi ütte ja tõist juhtunu. Näütüses, ku olõt kutsnu krati üts kõrd hindä mano kohvi juuma, selle et jutt om täl kistumalda hää, võit olla kimmäs, et tä tulõ tõnõ kõrd kah. Kutsmalda. Ja sinno ei piäki kotoh olõma. Timä helistäs peräst umma rüüvretke sullõ telefoni pääle ja and teedä, et võtsõ su ubinaaiast nii ja nii pall’o ubinit ja kasvuhoonõst nii ja nii pall’o tomatit. Lõppu ütles heldinü hingetõmbõga, et nüüt om süä rahul.
Järgmäne kõrd tulõ timä jutuga, et kül sul omma iks hää ubina ja võtassi viil. Ku sa juhtut ütlemä, et sinno olõ-i kotoh, ja annat nii läbi lille mõista, et sullõ ei miildü, ütles timä vasta: «A puu iks omma ju sama kotsi pääl!» Ja saat iks mõnõ ao peräst kuulda, mis rüüvli saagis sai.
Ku olõt iks viil lihtsä meelega ja mõtlõt, et tahat inemisele hääd pakku, istus kratt sul pia jälleki lavva takan. Kitt sinno, su süüki ja ütles, et kõik om niipall’o hää, et viissi naasõlõ kah. Ja nii tä lätt, kott kõkkõ hääd ja parõmpat täüs. Vähempält sait kittägi!
Ütel hääl pääväl helises su telehvon ja hüä jutuga rüüvli ütles: «Sul oll’ sünnüpäiv. Mi võissi tuud tähistä. Tulõ mukka kohvikuhe!» Ja ku sa mõtlõt, et ohoh, kae, nüüd tetäs mullõ vällä, sõs mõtlõ viil… Olõt uma jah-sõna ütelnü, lövvät sa hinnäst liina kallimpast kohvikust ja kuulõt, kuis sõbõr ütles, et timäl om kõtt kistumalda tühi ja kül om hää, et sa sünnüpäävä puhul vällä tiit. Nüüt panõ vaim ja rahakott valmis, sul tulõ kõik kinni massa ja tuud olõ-i sukugi veidü, selle et timä tell hindäle kõgõ kallimpa praadi ja joogi ni ütles, et mako tulõ inne suurt süüki lämmistä kah, ja tell viil suuhtõtsuskamisõs mito näksmise-liuda. Ku lätt masmisõs, ütles kõrvalt viil, et kas sa juutrahha ei jätäki, ja kommõntiir, et anna iks rohkõmp. Sõs küsüs su käest rehnudipaprõ üteh ja sa mõtlõt, mille. A tuuperäst, et timäl firma mass osa klienditrehvnungiist kinni. Sa olõt nigu puuga päähä saanu ja kolm kõrda alt tõmmatu. Vikurvänt ütles lõpus õnnõ: «Kül nüüt tulõ hää uni!»
Juhtu nii, et ütskõrd tull’ rüüvli majja sõs, ku pernaanõ oll’ kotoh. Timä tuust es hiitü ja küsse õnnõ, kas kasvumaja om iks sama kotsi pääl. Pernaanõ sai õigõl aol õigõ sõna suust vällä ja ütel’: «Om-om, a tomadikilo mass kats eurot!» Rüüvli samm jäi kõrraga töntsimpäs. Umbõlõ virilä näoga panti tomadi kaalu pääle ja tä jäi kolmõst! eurost ilma.
Sõs oll’ kuulda, kuis miis läts’ tõsõlõ tutvalõ kaibama, et kae, koh om inemine, hindäl kasvumaja tomatiid täüs ja timäl om hallõ mõnda är anda. Tuu üü oll’ timäl vist magamalda!
Koh om inemisel julgust ja jultumust! Ku kõik esi kasussi ja keldrihe saassi as’a esihindäst, olõs tõnõ lugu, a seo pääliina viiking käve vaihtõpääl jo nii sakõst umil rüüvretkil, et inemise panni peräpõrguh kah keldrile luku ette, et näide tiidmäldä «sõbõr» sisse ei saassi ja puuli purkõ ubinamahla är ei viässi.
Kõkkõ või olla, a koskilt lätt egä inemise hääs olõmisõ piir, ku tunnõt, et sinno lihtsähe är pruugitas. Õkva ku piässi sa olõma kistumalda uhkõ ja tenolik, et pääliina herrä sinoga umma aigu viit ja sinno uma tulõkiga avvustas. Nüüt omgi juhtunu nii, et pääle üte pernaasõ julgustükkü naksi kõik innembiditse «hää inemise» rüüvlile vasta. Nii ommaki pääliina viikingi rüüvretke väega harvas jäänü. Seo kandi inemise omma lihtsähe «tävveste tarbõlda». Kergemp om ellä, ku säändse vigurivele järgmäst vigurit uutma ei piä. Nii et olku neo luu kõigilõ oppusõs. Ku kiäki nakkas väega su närve pääle ja sinno är pruuk, küsü kolm eurot!
Saarõ Hedy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
