Opsõ ülikoolih soomõ keele häste är, a olõ-i olnu väega pall’o võimaluisi tuud pruuki. Internetih om külh hulga lukõ ja kullõlda, a kõnõlda tahas iks kah. A ütskõrd tull’ mullõ võimalus soomõ kiilt pruuki kodo kätte.

Oll’ vahtsõaastaga edimädse päävä innelõuna ja ma isti kotoh arvutih, miis tõsõh tarõh viil magasi. Kuuli, et kiäki kõlistas fonoluku pääle, a küläliidsi olõ õs meil uuta. Mõtli, et vast määndselgi naabril oll’ üüse nii kõva pido, et võtmõ kattõ är ja nüüt vaia kodo sisse saia. Tei väläussõ fonolukust vallalõ ja lätsi kalitorist tagasi tarrõ.

A mu suurõs üllätüses lää es trepikotta sisse tulnu inemine kohegi tõistõ kortinahe, a kõlist’ mu ussõkellä. Mõtli, et egäs juhus tii vallalõ ja kae, võiolla om kõlistajal määnegi tähtsä asi edesi üteldä.

Ussõ takah oll’ meesterahvas, kedä näi eloh edimäst kõrda. Tä ütel’ mullõ midägi vinne keeleh, a ma saa-s timäst arvo. Sõs tä ütel’ inglüse keeleh, et om soomõ miis ja ots umma naist ja last. Ütli timäle, et sõs tä saa mukka soomõ kiilt kõnõlda.

Miis oll’ väega üllätünü mooduga ja kõnõl’ sõs vahtsõst, et täl omma naanõ ja lats kaonu. Miis pruuvsõ üle mu ola kortõrihe kaia ja küsse, et võiolla nä iks ommava mu puul. Ütli, et kah’os ei olõ ma näid nännü ja mõista ai muudmuudu kah avita. Miis tennäs’ minno, a oll’ väega nõvvulda ja ütel’, et sõs piät vast kõigi kortõridõ ussi takast otsma.

Ma tiiä äi, mis edesi sai, a õdagus oll’ jo mitu päivä inne vahtsõt aastagat maja iih saisnu Soomõ numbriga auto är kaonu. Arva, et nä löüdse vast ütstõist üles ja lätsi är kodo. Mu jaos oll’ taa kül nal’akas lugu, et keele kõnõlõmisõ võimalus tull’ niimuudu kodo kätte. Tõõsõst külest oll’ taa iks tsipa kahtlanõ lugu kah: kuimuudu tuu miis uma perre niimuudu är kaot’ ja kas näil võinu umavaihõl määndsitki suurõmbit häti olla.

Dolgoševi Marta