Juhtu, et jäi minevä kuu lõpun katõs pääväs jalamehes. Juhiluba oll’ vahetusõn ja ma es tiiä kimmäle, kas või autoga sõita vai ei. Otsusti sis, et egäs juhus käü jalaga ja sõida bussiga.

Tull’ vällä, et ku saa umma tüüaigu esi säädi, saa niimuudu kah toimõ. Piät kül aigu plaanma ja ei saa peris nii, et ku ütskõrd puutrõ vahtmisõst viländ saa, nakkat minemä. Kõik käü iks kelläao ja bussi sõiduplaani perrä.

Edimädsel pääväl oll’ mul asja Võro liina postkontorilõ. Säi sammu Kagukeskustõ, kon es lövvä postkontori ust. Tull’ vällä, et nä omma är kolinu. Sildi pääl oll’ kirän, et õkva tuu päiv om kolimisõ päiv ja sis om postkontor hoobis kinni. Jaloti iks Vilä uulitsalõ ja panni uma kirä sinnä postkasti. Käve viil tsipa liina pääl. Õdagu näüdäs’ telefon, et olõ pääväga astnu maaha 14 000 sammu. Esi külh arvo es saa, et sääne maa om maaha käütü.

Tõnõ päiv jaloti hummogudsõ tsõõri, sis päälelõunõt jäl bussiga Võrolõ. Bussi pääl tull’ sõnnom, et luba om valmis, jaloti bussijaamast ARKi ja olli jäl tävveõiguslinõ autojuht. Õdagu kai telefonni: jälleki 14 000 sammu.

Nii et noilõ, kiä tahtva tervüslist eloviit pitä ja egä päiv uma tarvilidsõ sammu maaha astu, ei mõistaki muud soovita, ku jalamehes jäiä. Sammu tulõva sis nigu esihindäst täüs.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja