Olõ kasunu ja koolin käünü Võromaa alõvikun. Koolin tetti muusikat, koorilaul oll’ avvo seen. Kunstiga oll’ köüdüssit veidemb, õnnõ mõnõ ütsigu ettenättü tsehkendämise tunni ja ütiskunnalõ pasligu pildi kooliraamatin. Kunstinäütüsi kõrraldõdi suurõn liinan ja sinnä oll’ maakotusõst harva asja.
Tuud inämb omma imes panda kunstiga köüdüssen elolõ tsihti andnu nuurpõlvõ läbielämise. Üts sugulanõ, kiä elli pääliinan, oll’ kunstnik, haridusõ saanu ERKIn. Suvõl haardsõ provva tihtsäle hõngu Võromaal ja timäl olli pääle tõistsugutsidõ rõividõ ni vällämaa määripotsikidõ alasi üten pintsli, õlivärmi ja molbert (värmikast). Sugulanõ pindseld’ minost sõsaraga põrmandupapi pääle suurõ näopildi. Pidimi tükk aigu rahulistõ paiga pääl istma. Modellis olõminõ oll’ maalatsõ jaos esieräline oppus.
Ütel kinäl suvõpääväl kutsõ provva minno, lats’kõist, üten: timä läts’ mäe pääle maad maalma. Meelen om illos ilm: päiv paistu, põlvõkorgunõ hain silest’ tuulõ taktin siiri, kunstniguimänd maalsõ lapikõist suvitsõst Võromaast. Tuu suvõpääva valgus, õlivärmi hõng, värmikast ja pildi tsehkendämise aig jätse jäle terves elos – tuu oll’ kunsti pututus.
Meelen om, et suvõküläline lugi raamatut suurõst kunstnigust Paul Cezanne’ist ja oll’ tuust hõisun. Ma es olõ Cezanne’ist midägi kuuldnu, kulssi kunstijuttõ, suu vallalõ. Sai arvo, et tõistmuudu elo ja olõk om must valgusaastid takan. Tuu miäki tundu tõtõstõ imeperäne ja põnnõv.
Ku olli joba keskkuuli jõudnu, trehvsi lugõma Irving Stone’i raamatut «Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist». Raamat vaesõst kunstnigust raput’ minno hengepõh’ani. Ellä süämehelü perrä, ku tunnus, et kõik ülejäänü ilm om sullõ vasta, pitä ammõtit, miä leeväpalakõist lavva pääle ei tuu, luvva läbi hindä henge, selle et tõisildõ ei saa ja ei mõista – elo hinnaga. Tuu oll’ tõist kõrda, ku kunst minno tõtõstõ süvväle putut’.
Sõs, koolilatsõn, es mõista ma unõngi nätä – tulõ aig ja ma saisa Amstõrdamin uhkõ muusõumi ussõ takan kümnide tõisi inemiisiga, et kaia lähküst suurõ kunstnigu pilte, miä nüüdsel aol masva kümnit miljonit. Sääl läükmä lüüdüisi ja kõvva kaitstuisi klaasõ takast sai kaia, kuis täämbädsel pääväl ilmakuulsas saanu kunstnik pilte maalsõ, uuri ekä pintslijuunt ja kõkkõ muud kunstnigu elo ja luudu kotsilõ.
Van Goghi muusõumin olõ ma mitu kõrda käünü ja alasi mõtõlnu anniga inemise esierälidsest saatusõst, kuis aoga läävä as’a tõõsõs. Olõ märgotanu asjo ja kunsti väärtüsest ni häädüsest nii uman aon ku aoluun, luumisõst ja luudust. Millest kunst sünnüs, kas elämisest ja ärtundmisõst vai vaivanägemisest?
Säält aastidõ takast, suvidsõ Võromaa mäeküle pääl alanust muusa pututusõst, jõudsõ ma küländ vanan iän ärtundmisõni ja ütel hääl pääväl võti kätte õlivärmi ni pitsli ja naksi suurõ himoga esi pindseldämä. Olli aastit süämen hoitut suuvi värvega esi midägi luvva alla vaotanu ja hindä iist är käknü. Ku luumisõ vägi vällä pässi, pindseldi ma täüs suurõ vineeri, vana kapstapütü kaasõ ja lavvajupi. Pilte pääle jõudsõva muu hulgan perre vana saapapaari, miä olli inemiisi pikält tiinnü.
Ku jalavarjõ ja kõkkõ muudki oll’ jo tükk aigo pindseldet, trehvsi sõrmitsõma muusõumist ostõtut Vincenti maaliraamatut ja löüdse säält timä pildi vanast saapapaarist («A pair of shoes») aastast 1886. Kunst om innekõkkõ ärtundminõ, mõtli ma sõs.
Kürsa Ere
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
