Olõ kuuldunu, et vanast es taheta sinnä tallu tütrikõilõ kosja kah minnä, konh pini ja kassi kõhna ja pelgliku olli. Selle et kiä ei hooli eläjeist, tuul või olla ka tõsõ inemise vasta söä külm ja taa või ka ihnõ olla.

Põra meil enämbüisi muid eläjeid kotun ei olõki ku kassi ja pini, mõni jänes vai kana kah sekkä, aga naidega ümbre käümise muud näütäski ärä, kuis inemiisil latsõpõlvõkotun nuu kombõ omma ollu ja määntse kasvatusõ saava naide latsõ.

Kuuli mõnõ aasta iist üte ilma pääle jäänu kassikõsõ luku. Taa oll’ tullu võõra ussõ takka ja ikkunu sääl armõtudõ. Pernaanõ, kiä sis sääl majakõsõn jo ütsindä elli, nakas’ taalõ egä päivi süvvä andma. Sai ka arru, et loomakõsõ tervüs ei olõ kõrran, a medägi tetä es mõista. Talvõs veije latsõ imä henne manu liina ja majakõnõ jäi tühjäs. Kassi hääs es mõista vanainemine muud tetä, ku and’ naabrinaasõlõ taa jaos söögiraha, et veegü õks ega päivi medägi.

Aga latsil es saa söä rahu ja naa tõije tuu kassikõsõ mõnõ päävä peräst henne manu liina, olkõ külh, et neil joba kass oll’. Ilma pääle jäetüga käüti tohtri man, saadi rohu ja ku loomakõnõ terve, löüti taalõ vahtsõnõ kodu.

Sääne ettevõtmine es olõ sukugi lihtne ja ma imeteli, et kuis inemise uma tüü ja toimõtuisi manh aigu löüse. Ja sis tull’ miilde, et ku latsõ viil kotun elli, käüti sääl perhen eläjeidega alasi ilustõ ümbre. Es lüüä lihmä, ku taa lüpsi aigu kärbläisi hirmutõn trampõ, es kõtsitõda kassi tarõ mant ärä, es kärgitä tühja asja peräst piniga. Nii kasvi latsõ kah huuljais nii eläjeide ku ütstõsõ vasta.

No tiiä ma nuurt peret, konh suvi läbi üten küünin es käüdä, selle et sääl elli siil poigõga. Ja söödetäs jo mitu aastat vällän hulguskassi, olkõ no, et hennel mitu umma kassi ja pinni. Arvada, et sääl perhen kasunu latsõ ei tii ka ilman ütelegi eläjeile haigõt ja huulva tõisist inemiisist enämb.

Nõlvaku Kaie

Häste söödet kass. Rahmani Jani pilt