Seo lugu om elost hindäst. Kõik jant trehväs’ veidü nall’akalõ, periselt om asi nall’ast kavvõl.

Pildikastist hõigati vällä, et kõik inemise saava vabatahtligult är anda uman koton vai kuurin vai lauda takan vai kon viil videlejä sõjaaigsõ laskmisriista ja kõik laskmisõga ütte käüjä kraami. Meil oll’ kah vana kuuri lahkmisõst vällä tulnu plekist karbi täüs laskmiskraami. Nõstõti iks üte riioli päält tõõsõ pääle, silmä alt är, ja unõhtõdi.

Umal aol mõtsan seenen ja mar’an kävven nätti mitmit kõrdo puhma all haina vai samblõ sisse kasunut poolikut rossitanut padrunilinti mõnõ padruniga ja egäsugutsit muid kahtlaisi sõa-ao perri ravvast viguridõga. Naasõ pagõsiva säändsist kotusist joosuga kavvõmbalõ, a poiskõisil ja mehepoigõl nüüd õigõ põnõvas läts’.

Kõik Võro ümbre om jo sõa jälgi täüs. Tamula-tagudsõ Võlsi mõtsa käkvä aastakümnit kahtlaisi sõa-ao perri. Säänesama värk raudtiijaama ümbre mõtsanukõn, mis Vinne kasarmidõ kõrval olli. Täämbädses omma kül kõik kotusõ ammu läbi tuustitu, suvila ja elomaja lähküle ehitedü, a üllätüisi iks lövvüs.

Päält tuud televussõri-juttu löüdsemi, et nüüd om õigõ aig asjost vallalõ saia. Latsõotsa kah säändsen iän, ei või ilman tiidä, kost kiäki üles löüd vai midä tege. Parõmb pelädä ku perän kahitsa. Säädüse pidävät olõma täütmises.

Olligi pia politseimaja ussõ takan. Üteldi jo, et kor’atas kokko – julgusti hinnäst ja astsõ vapralõ ussõst sisse. Uss es jõvva viil mu takan kinni kolksata, ku krapsakas vormin näüdsik pistü karas’ ja mullõ api paksõ.

«Kas kätte saia?» Jo tä mõtõl’ isikutunnistust.

«Ei.»

«Kas sisse anda?»

Suur küsümise märk vormin näüdsigu silmnäon. Ütli kõva ja selge helüga: «Mul omma püssäkuuli kotin.»

Lavvatagudsõ vormirõivan ammõtnigu nõstiva ütekõrraga nigu käsü pääle uma ilosa blondi pää üles ja jäti kõrras arvuditüü katski. Krapsakas politsenäüdsik oll’ kõrras hiitünü olõkiga, a sai kipõstõ as’ast arvu. Haard’ saina pääl olõva telehvonitoro hindä kätte ja ütel’: «Kõlistami.»

Ei tiiä, kas trevoga oll’ joba tassakõistõ edesi antu, a viil üts politsei ilmu lavva taadõ ja hõigas’ säält nigu rahustamisõs: «Õkva tuldas.» Tuu oll’ vist mullõ mõtõld.

Takastpuult ilmugi uutmistarrõ sirgõ saismisõ ja ontligu olõkiga vormirõivan nuurmiis. Kaiõ otsva näoga ümbre, a es lövvä üttegi säändse vällänägemisega inemist, kellel võinu laskmisõ kraam karmanin olla. Sis jäi tä silm mu pääle pidämä.

«Jah, ma olõ vist tuusama inemine, kedä ti otsiti.»

Kutsuti minno ilosalõ viisakalõ kabinetti. Isikutunnistus. Püssäkuulõ elulugu. Löüdmise lugu. Täpsä teedüs ausa inemise kotsilõ.

Ku politseipoiss mullõ tuud kirjäpantut ette lugi, tull’ vällä, et nuu as’a sääl karbikõsõ seen olliva tundmalda periolõmisõga patroni. Ja noid ei toheki esi politseilõ tuvva. Pidi kõlistama 112 ja sis politseiauto tulõ kodo perrä. Nojah, sis terve külä vai uulits vahis ja sossutas, et midä tä kül nii vanan iän tekk’ säänest säädüsevastalist, et peris politsei kodo tull’. Hää no viil, et kässi raudu es panda ja üten es viiä.

Olõ-i ma ainumanõ sääne, kiä hindä arvusaamisõ peri tahtsõ ammõtnigõ ello kerembäs tetä. Et näil rohkõmb aigu jääsi peris politsetüü jaos. Midä arvada tuust, ku maamiis uma auto peräkäron peris linnugipommiga politseimaja ette sõit, et säädüst kullõja ja ausa inemise muudu keelet asi üle anda. Om videlnü tõnõ aastakümnit aida takan vanaravvaunigu kõrval, näet, ette tükis jäämä. Vaia täst vallalõ saia. Ei taha jo kiäki riigiammõtnigulõ liisna tüllü tetä. Egäüts pruuv esi uma tiidmise perrä as’a juundõ aia.

Tuu värk pidi esierälidselt tragikoomilinõ vällä nägemä. Ütsikasjo võit õnnõ ette kujuta. Turvamehe. Pommirühm. Spetsmehe. Spetstehniga. Ei olõ midägi nii, et liina tullõn, müüdäminnen panõt uma rossitanu pommi pagasnikust vai peräkärost politsei man maaha ja sõidat edesi turu pääle. Kõrd om karm.

A inemisõ opva, eloaig opva.

Linde Astrid

Reimanni Hildegardi tsehkendüs