Seo suvi käve üte hää sõbra sünnüpääväl. Pidulavvan trehvsi kõrvuisi istma üte noorõ mehega. Pääle edimäst pitsi naksimi kõnõlõma kõigist maailma as’ust – sõast, massõst ja umist tegemiisist. Küsse mehe käest, et ku täl nüüt kaitsõväen käütü, midä tä edesi nakkas tegemä. Timä vasta, et ei nakka siin Eestin sandisente iist tüül käümä. Selet’, et taht üten katõ sõbraga Austraaliadõ minnä. Sõiduraha ollõv joba olõman, traktorijuhi paprõ kah, kül koskil õks massina pääle tüüle saa.

Pääle kolmandat pitsi kõnõli ma timäle luu, midä olli kuuldnu. Perämädsen vabrikun, kon ma tüüti, tahtsõ kah üts nuurmiis ummi sõpruga Austraaliadõ minnä, selle et sääl pidivä olõma väega suurõ palga ja ilm ollõv kah kõik aig lämmi. A joba mõnõ kuu peräst oll’ tä tagasi. Oll’ kõhnas jäänü ja näost nii är palanu, et peris narmõnd’.

Tull’ vällä, et Austraalian saiva sõbra eräle mitmõsaa verstä taadõ tüüle. Poiss selet’, et timä traktoristilupõ es taha kiäki nätäki. Tä sai tüüle hoobis suurdõ puu- ja juurvilälattu. Tüüpäävä olli sääl väega pikä ja päiv läbi tull’ sorti kapstit ja määnüisi kotussit vällä lõiku. Ku päävänorm täütmädä jäi, masti lubatust poolõ veidemb rahha.

Nä olliva elänü neläkeisi üten väikun ruumin, maganu põrmandul mattõ pääl ja egäüts pidi hindäle esi söögi ostma. Poiss selet’, et tarõ oll’ kah väega kuum ja ussi-aknit es saa vallalõ jättä, selle et kõiksugumadsõ satiga ja vagla olõs üüse sisse roninu.

Tarõseldsilidse olli olnu musta ja pilusilmiga, varastiva ütstõsõ takast söögikraami ja õdagu pibisivä ja koogutiva ummi palvuisi. Üts tahtsõ üüse poisi kõrvalõ mati pääle kerri.

Õigõ pia sai poiss üte satiga käest purra, oll’ suurõn palavikun ja läts’ paistõ. Tuupääle tull’gi tä är kodu tagasi.

«Nüüd ma saa arvu, et muial maailman ei olõ joht hain rohilidsõmb, ei olõ sääl pudrumäki ja kisseliujasid,» lõpõt’ poiss uma jutu häbendämiisi ja silmä maan. Kodumaal es jää täl muud üle ku iks sandisente iist tüüle minnä.

Reinerti Elmo