Oll’ hüä külh tõõnõ, a otsa saiõ. Andkõ viil! Mehele vaihtõvaihõl liisna naasõ kirotõt, a noh, naasõst saa kõik algusõ. Ni omgi hüä, õt nii om: ku baaba kirotasi mehe muudu, olõsi tä jo maaba. A õks taa elo omgi sääne, nigu kiäki koskilt mättä päält, mülkäst vai mulgust näge. Kink jaost om elo jõgi vai lõpulda tands, kinkalõ midägi muud: undaminõ undsõn unõn, piimä lürpmine piimäsaalin vai lehmä nüsmine hainamaa pääl.
A loe Jaiki vai Kübärät, sõs saat pistütargast ni jää-i inämb sitahargist. A kaarnakivvi piät vai võit õks otsma minnä, tõisi ullist sõimamalda võit esi ull’ olla. Ni ku suud vallalõ tii-i ni hellü tii-i, õga kiäki tiiäki-i, õt sa olõman olõdõ. Haigotat õnnõ tsuut vai kipõkõnõgi heigotat. Mu kadonu imä ütel’ õks: poig, olku-i heigo, olõ tsura, nii õt kõnõlõ inemiisiga, käü väläh ni olõ tuu, kiä olõt.
Om sis kõik üts küpär kübäramoori pääh vai kiil kinkagi suuh, õks tuu, kiä lugõ, saa tiidä. Sõnost saami nigunii nii arvo, kuis saami. Ku om rohkõmb ku üts sõna, või keerolitsõst minnä, a ku om kiil, sõs saa tuud sõlmõ käändä vai läbi jürrä vai ar unõhta ni ar kiitä ja süvvä sünnüs tõõnõ kah. Tuuperäst omgi hüä, õt kiäki viil kirotas ni parõmb olõsi, ku nuid kirotajit olõsi rohkõmba. Õga tuu säädüsega kaitsminõ kiilt eloh hoia-i joht, kõnõlda, lukõ, kirota om vaia.
Ni prussakas las jürä miist vai pinni, ku ka naist vai tiidot. Hüä om mõlõmbat muudu ni ütsindä om õks ütsindämuudu ull’ ni heigo olla ni umma ello-ollo ellä. Katõkõisi kiäki vähembält süüt sälgägi vai tsung nõnah, ni suidsutalongõ vaia lää-i, jääse kinkalõgi muulõ.
Haava saava kah kürbitsist ni hainast hall’as handsa, ja plastmasspang om kimmämb ku kristallvaas, tuud tiid Kristi joba latsõst saani. Ja kolmanda silmä saadõ vallalõ lavvajala veereh olõvast putlist vai juut vaihõlõ teheed. Kuis ja kas om tuud kolmandat silmä vaia, tuud küsü jälki Jaigi Juhani käest perrä sis, ku kolmas silm vallalõ om. Ku õks om.
Ruhmikust saat lumõmoori aia vehvervendsi tsäid. Vii ni kasvo piat sa esi kaost vällä tuuma. Ku sükäv kaiv om, tuud tiid õnnõ kaohkäüjä. Nõnna samblahe tsusada tahasi kah pääle lugõmist, vai piäs tuud tegemä inne lugõmist – jälki, kuis kinkal mooduh om. Ku ausa olla, võis toda esiki vaihõpääl tetä, ku mõtsah olõt.
Ku kiäki küsünü, minkast raamat kirotas, ütlesi vasta: elost-olost. Ku kõrdapiteh üteldä, sis tsipakõsõ kabokõsõ elost, tsuut imä elost, kuikipall’o mehenaasõ elost, a kõgõ rohkõmb noorigu elost. Nigu tä täämbä ni vast hummõl kah om, vai oll’ sääne elo esiki üle-eelä.
Ütsindä om hää, a nigu võisi parõmb olla. Katõkõisi om parõmb, om, kedä jürrä ni jürrä laskõ, ni asõmõ päälgi om lämmämb. Tuu, õt laiotamisõ ruumi veidembä om, olõ-i nii hull: koskilt muialt om lahedamb hengädä.
Kuiki uma ni hüä vai kimmäs tunnõ tull’ pääle, ku kaasõ kinni panni. Edimäne vuur, ni tõõnõ vai kolmas vuurgi.
Kuninga Madis Mats
