Hää kellätundja

 
Ku ma lats olli, olli meil sügüse karohkavõtmisõ talgu. Talgilõ tull’ tsipa kavvõmbast üts esimuudu Manni kah uma tütre Maiega. Maie oll’ tütrigulats ja nä es olõ sääl kandin põlidsõ, olli nigu var’upaika otsman vai nii. Manni es olõ määnegi tüüinemine kah, tä tahtsõ tüü man rohkõmb juttu aia.

Suurõ inemise lätsi tüüle ja Maie tuudi õigõ pia tõisi latsi mano mi vanaimä hoolõ ala, selle et täl naas’ põllu pääl suuri inemiisi juttu kullõldõn ikäv. Maie tiidse hulga lorilaulõ, näütüses «Olen vaene Venemaa kolhoosnik», ja opas’ noid meile kah. Egä kõrra ao takast juusksõ tä vällä, säädse käe silmi pääle ja kai päävä poolõ, kas jo pia lõunaaig kätte jõud. Tä mõistõ küländ täpsele är üteldä, pall’o kell parasjago om.

Sammamuudu tegi põllu pääl Manni: kai egä kõrra ao takast, kas päiv joba lõunat näütäs. Kellä põllu pääl tuukõrd kinkalgi käe pääl es olõ, a Manni oll’ hää pääväkellä tundja ja näkk’ õkva är, ku lõuna käen. Sis juusksõ tä mi mano, et uuri, kas timä latsõlõ iks kõrralikult süvvä andas.

Päält lõunõsüüki Manni inämb tüüle tagasi es lää, ütel’, et näil om kavvõlõ minnä, ja jalot’ üten Maiega minemä.

Aastakümnit ildampa trehvsi Maiet Elvan. Täl oll’ sääl määnegi mehepulst ja kats tütärd kah. Nii et huulmada tsipa tõistmuudu kodotsõst kasvatusõst ja latsõpõlvõst sai täst asja ja tä elli niisamatõ nigu hariligu inemise. A toda, kas tä iks viil päävä perrä täpset kellä üteldä mõist, es taipa küssü.

Tossu Tilda