Telefonin omma säändse filmijupikõsõ, miä tõmbasõ kaeja hindä sisse ja inämb vallalõ ei lasõki. Mukka juhtu kah sääne lugu, et naksi kaema-kullõma ütte Ukraina aoluulast, kiä ull’õ vinläisiga vaiõl’ ja näile aoluufaktõ pruuvsõ seletä. Kai är üte video, sis tõõsõ, sis kolmanda…
Silmäga nätä ulli inemise omma nigu määndsegi magnõti, miä kaeja ekraani külge köütvä. Mille tuu nii om, ei tiiä, vast psühholoogi tiidvä. Õks om põnnõv ja hiidütäv kaia, ku ull’ kiäki olla saa. A tuu man ei panõ kaeja tähelegi, kuis esi kah tunn tunni perrä ullimbas jääs ja jäl tükükese umast kallist eloaost lihtsäle kraavi viskas.
Ku ma sis ütskõrd video-unõst heräsi, oll’ süküs tulnu. Puiõ lehe olli värvi muutnu ja nii mõnõki ossa lehe hindä külest vallalõ lasknu. Tsirgu lindsi parvõn taiva all lõunõmaa poolõ.
Säänest sügüsekirivüst näge aastan õnnõ väikul jupikõsõl aol ja tuud massa-i laskõ ekraaniullituisil käest võtta.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
