Vastas Inglüsmaal elläv võro luulõtaja Holtsi Leila

 
Kuimuudu elo mi kandin paistus, ku trehvät vahel üle pikä ao sünnümaal käümä?

Olõ hinnäst lehti lukõh asjoga kursih hoitnu, no esi paiga pääl olla om hoobis tõnõ asi. Om nigu muinasjutuh, koh kiäki om är paar päivä, a tagasi tullõh om lännü mitmit aastit. Elo om edesi lännü, a ma olõ iks nii nigu inne ärminekit.

Esieränis näütäse muutumist mõtsa. Minevä kõrd, ku käve, sattõ lummõ, ja langi olli kõik valgõ kattõ all. Seokõrd om kodo lähkült mõtsa viil inämb maaha võet, ja mõnõ kotussõ pääl, koh kunagi olli ilosa haridu põllu, laiutas nüüt võsu. Tulõvanõ mõts? Tahtmalda tegünes küsümüs: ku ma järgmäne kõrd tulõ, kas sis ülepää inämb mõtsa perrä jäänü om?

Tõnõ suur muutus, miä silmä om jäänü, om Põlva. Eelmäne aasta oll’ vana kaubamaja viil alalõ. Seokõrd läbi liina sõitõh jäi silm pääle sinnä, koh suur hoonõ kunagi oll’. Sääl om nüüt tühi plats! Kerik paistus ilostõ kätte. Kas tuu om hää vai halv – ei tiiä. Imelik om külh. Huvitav olnu teedä, mis sinnä tulõviguh tulõ. A säälsamah omma vahtnõ vallamaja ni keskplats, nii et om määnegi tasakaal.

Küsse Rahmani Jan

Holtsi Leila timahava rehekuu alostusõn Võro bussijaaman. Rahmani Jani pilt