Veli om must viis aastat vanõmb ja oll’ sis kolhoosin traktorist. Ma käve põhikooli viimätsen klassin. Sõidi egä päiv bussiga kuuli. Kotost bussipiätüste oll’ vähä alla kilomiitre. Ütskõrd mõtli, mille taa koolikott nii rassõ om. Koolin naksi kotist vihku vällä võtma ja näi, et kotin olle üts ruskasuuru kivi kah. No muidoki vele tüü.
Kõrd lämmist’ imä hummokus õdagudsõ kardohka panni pääl är ja mullõ nä sukugi es miildü. Tsusksõ iks näid kahvliga taldregu pääl. Veli ütel’, et ku ma ei süü, sis läävä kardohka mukka kuuli üten. Ma es arva tuust ütelüsest midägi.
Lätsi kuuli. Edimäne tunn oll’ mata. Naksi raamatut ja vihku kotist vällä nõstma, nii sattõ lavva pääle hummokunõ kardokidõ süümise kahvli kah. Õnnõs ilma kardohkilda. No sis saiva kõik klassin naarda.
Üts talvõhummok, ku välän olle 23 kraati külmä, es piä algklassilatsõ kuuli minemä, a mi, suurõmba, iks pidimi. Mu talvõsaapa olli är kulunu ja es piä lämmind. Mõtli, midä tetä. Veli ütel’, et pandku ma timä vildi jalga (nr 43), sis ei nakka külm. Ma es taha panda, et kõik nägevä mu suuri vilte. A veli aiõ iks pääle ja lõpus ütel’, et and mullõ kats ruublit, ku õdagu kodo tulõ.
Kõndsõgi sis kroobat-kroobat noidõ ärsõkutuisi viltega bussipiätüste. A bussi säändse külmäga es tulõki. Tõsõ latsõ kah oodiva. Et tujo oll’ hää ja hirmssa iso oll’ kuuli minnä, naksimi jalaga astma. Koolitii oll’ pia säidse kilomiitret pikk. Poolõ tii pääl jo kaivas’ nii üts ku tõõnõ, et jala külmehtäse. A mul oll’ hää lämmi, kuigi kõndminõ oll’ kehvä. Noid rasõhit vilte andsõ hindäga üten vitä.
Õnnõs õdagu kodo tullõn buss joba sõitsõ. Koton sai vele käest sis uma kats ruublit kätte, esi mõtli, et veidü kül taa pikä kõndmisõ pääle.
Päält tempõ oll’ velel pia egäs pääväs vahtsõnõ nali kõnõlda. Ei tiiä, kost tä noid nii pall’o leüdse, vai luulõt’ esi mano.
Tuu talv oll’ nii pall’o lummõ, et vele Belarus jäi moro pääle lummõ kinni. Läts’ sis ja tõi tüükua mant lindi. Kamand’ minno Belarussi pääle ruuli hoitma ja tõmmas’ tuu lindiga lumõst vällä. A kuis kattõ traktorit kõrraga tagasi viiä? Veli es viisi taa lumõga inämb mitu kõrda kõndi kah.
Sis pidi ma lindi pääle minemä. Veli ütel’, et tollõ massina juhtminõ om väega kerge: tulõ tõmmada todapuulsõt kangi, kohepoolõ sõita tahat. Esi istsõ Belarussi ja sõitsõ iist minemä. Ma naksi lindiga sõitma. Tõmpsi kangi ja traktor naas’ õigõ kipõstõ püürdmä. Mul hirm naha vaihõl. Tõmpsi tõist kangi, sis käändse tõsõlõ poolõ. Kuigimuudu ma iks tüükua mano jõudsõ.
Perän tullimi jalaga kodo poolõ ja kül sis veli, vana vikurvänt, naarsõ, ku mu lindi jälgi näkk’. Nuu olli iks ütest tiiveerest tõistõ. Ku ma küsse, mille tä iist är sõitsõ, ütel’, et kohe mul iks olnu võlssi sõita, tii lagja ja nurmõ katõl puul. Õnnõs es olõ tuul aol viil katõl puul tiid eurokraavõ.
Urmi Aili
Belarus ja lumi. Illustriirvä pilt hulga illatsõmbast aost. Rahmani Jani pilt
