Joba õigõ vanast aost tulti jõulu aigu kokku, et hääd ja parõmbat süvvä ja passi kinkega jõuluvanna. Seenimaani ommava kõik alla meetri ja pääle meetri ja imä-esä tulnu mu poolõ. Mu elämisen om ruumi pall’u: kes taht, saa üüses pikäle visada. Om hää potikiviahi, kon saa külmä käest tullõn sälgä lämmistä, ja mu naanõ om maakerä kõgõ parõmb kokk.

Ma lätsi väläst hummukus pliidipuid tuuma. Ja õkva sis jõuluvana uma suurõ kingikotiga tull’gi. Pakuti istmist, tsialapõt ja muudki parõmbat. Kingitüisi jagamisõl suurõ inemise loi ummi ilusit salmõ, a latsõ viirsevä telefonõ päält luulõtuisi. Ei tiiä, mis koolin oppaja kah aastak aigu ommava tennü, et mõnda rita salmõ es saa är opada.

Kõrraga nakas’ üts nuur preili ikma. Jõuluvana küsse, mis tä ikk, et kas pelgäs tedä vai tuud, et salm meelest lätt. «Ei pelgä joht sinnu, jõuluvana, a mu telefoni aku sai tühäs ja aparaat visas’ pildi iist är!»

Ku ma ütskõrd uma puukuurmaga tarrõ tulli, oll’ jõuluvana joba ärki lännü. No kos sõs nakas’ krõpin ja krapin ummi pakkõ vallapästmisel. Ma tei kah valla paki, mis mullõ oll’ jätetü. Kost tuu jõuluvana kül tiidse, et mu vana tarõsussi omma nii lagunu ja viltu kantu? Mis tuust, et jalavarju olliva joba Venne aigu vällä mõtõldu, a nimä olli lämmä, karvadsõ ja kinä kirivä.

Üts mu nuur sugulanõ kai umma pakki väega virilä näoga. «Kas jõuluvana sõs es tiiä, et ma säänest odavat ja vanaaigsõt väikest telefonni es taha? Mi klassin ei olõ ütelgi säänest odavat jamma.»

Seo aasta jõulu aigu ei lää ma enämb puid tarrõ tuuma. Aja jõulutaadiga mõnõ sõna juttu ja või timäle kas vai terve õdagu pääst võrukiilsit salmõ lukõ. Ja mul ei lää telefoni aku kah tühäs, esiki sis, ku ma tedä päiv aigu toksi.

Jõuluvana Elmo