Seo lugu juhtu paari aasta iist talvõl. Ütel ilosal pühäpäävä hummokul lätsi värtit vallalõ tegemä ja lumi olle suuri eläjäjälgi täüs. Noh, kost nuu nüüd siiä saiva? Tuu asi ei olõ kuigitviisi võimalik – värte olliva jo kõik kinni.

Naksi asja uurma ja näi, et torm oll’ tagomadsõ värte vallalõ löönü. Kitsõ olliva tuu sissepäsemise üles löüdnü ja marssõva uhkõlõ aida sisse, et pidosüüki süvvä. Ja sis läts’ valla lava tegemisest, illos nelinukk saiõ. Tuud tüüd premeeriti rohilidsõ makussöögiga. Lava pääle astsõve esinejä, tõse kepsutive ümbre puiõ, puhmõ ja maja. Inne ärminekit kaunistõdi lava ummi koogikõisiga. Är minnen napsati ubinapuiõ päält ossakõisi. Egä suutäüs kõlvas’ är.

Kahjo, et ma esi toda pito es näe. A noh, mõni päiv ildampa lätsi ma posti perrä ja näi pidoliidsi naabri aian. Minno näten keksel’ üts aiamulgu poolõ ja kalpsas’ säält vällä, edesi viil tõnõ, kolmas… Kokko olle näid säidse tükkü. Lätsi siuhkõlõ mõtsa poolõ minemä.

Sääne tramburai pidi perrele õnnõ tuuma. Oll’ jo üü vasta pühäpäivä ja draakoniaasta alostust.

Veberi Hilda

Kitsõ näütäse talvidsõ mõtsa veeren ummi valgit tagaotsõ. Pilt Uma Lehe arhiivist