Istõ ütel pümmel ja likõl joulukuu pääväl latsõpõlvõkotun pliidisuu iihn. Tinavaastanõ edimene lumi oll’ lännü ja vahtsõnõ viil taivan. Tuli tõmmas’ häste ja muud pliidi pääl es olõ ku viipada. Valmis lõigudu kürvitsä uuti viil sinnä nõstmist, a kostki tull’ nõnna tsukrupeeditsiirupi lõhn! Ei olõ peräst viimäst tsukrujanti, miist ka päält kolmõkümne aasta müüdä, tsiirupit kiitünü, a kost no tuu lõhn? Istõ viil veidükene aigu hämärän köögin madala pingikese pääl, panni veitühaaval pliidi ala tuld manu ja miilde tull’ nii lõhnu, maitsõid ku juttõ peris kaugõ ao takast.
Peeditsiirupil om jah ummamuudu lõhn ja maitsõ, a ku taad konagi tsukrupuudusõ peräst esi keskküttega korterin gaasipliidi pääl keedi, sis es olõ üts ega tõnõ nigu peris sääne ku vanastõ… Es saaki olla, selle et sinna tullu manu mäletädä ja tunda talvõl alasi auru täüs küük, konh suurõn malmpaan mitu kõrd nädälin tsiakarduli keije, ja suur plekine tiikann, mea pea alasi kah pliidiveere pääl lämmän oll’. Tuust tull’ kokku säänest hõngu, medä põra ei siihn ega ellektripliidiga köögin ei olõ.
Mu latsõpõlvõn es olõ külh enämb tsukrupuudust, a peeditsiirupit tetti enne jõulu vehverkuukõ jaos. Tulli tumõdamba ku tsukru kõrvõtamisest saad tsiirupiga ja maitsõ oll’ kah nigu etemb. Latsõlõ panti peeditsiirupit süümises korgõ veerega tassikõsõ pääle ja rõõska kuurt tsolksati manu. Tull’ põra suuhvõ tuu maitsõ, oll’ niisama hää ku no kõgõ peenembä kompvegi. Ja tull’ miilde ka vanaimä kõnõld jutt, kuis üts naabrinaanõ poolõ üüni tsukrupiite kiit’ ja nuist mahla vällä presse, a hommugult, ku vähä maada ka saanu, tuu sogadsõ ollusõ uimadsõ pääga ussõst vällä visas… Es olõki enämb miistki tsiirupit kiitä.
Vanaimä kõnõligi vahel ütte ja tõist nall’ajuttu vai umast latsõpõlvõst mõnd juhtumist. Ja laul’ ja lugi salmikõisi, miist mõni mu kooliraamatuingi viil alalõ oll’. Nuide juttõ jaos oll’ kõgõ paremb aig talvõl, ku tarõn hämmär, aga viil tuld üles es võeda. Nii oll’ muiduki sis, ku ellektrit viil es olõ. Ja tuust aost om nõnan ka petroolihais, külh nõrk, aga siski tunda, hüdsetriikraua veidü kõrvõnu lõhn ja kõrvun sussin, ku enne rõiva pressmist sinna vett pääle visati.
Ega petroolilampõ egalõ poolõ es jagu ja tarõnuka olli pümme. Ka sis, ku lamp palli. Sis es olõki latsõl muud tetä, ku tasakõistõ istu ja tähele panda, mea suurõ inemise tegevä, ja kullõlda, mea kõnõldas. Põra tükis viil veidü naar, ku tulõ miilde suuri tütrike ja imä ja vanaimä arvamine, et ega nii tsillukõnõ, kiä viil koolingi ei käü, suuri inemiisi jutõst kõkõ arru ei saa. Vai viil, täämbätse pääväni om meelen mõni jutt, mea latsõ kõrvu jaos es olõ! Siski olli nuu latsõ suurõ kõrva vajaligu. Nii jäije miilde ka mitma nime ja tarkus, kiä kelle kuimuudu sugulanõ om. Mitma asjaga om nii, et latsõn olõt taast kuuldunu ja ei olõki nigu vääga huulnu, aga suurõn om vahtsõst miilde tullu, võtat mõnda tarkust umast pääst nigu mõnd vanna salmivihikut kummudisuhvlist.
Mullõ tunnus, et lõhna avitasõ kõgõ parõmbadõ mälestüisi herätä. Ku tütar minevä jõulu aigu kotun käve, luutsõ ja otsõ taa kuusõlõhna takan, aga tuu ei püüsü nii kuivan tarõn, nigu põra om, kauõmb kui puukõsõ sisse tuumise päävä. Aga põra keskikkä jõudnu latsõpõlvõmälestüisi tugõsõ jälle uma lõhna, nigu olli peenükeisil vällämaa sokulaadõl ja kompvegel krooni tulõki algusõn, ku poodi kaupa täüs, a rahakoti lakõ. Nuid imeasju oll’ kodu varguisi ostõtu ja enämbüisi jõuluni ärä käkitu, et pühhi aigugi os latsil volilt võtta ollu. Põra kaese latsõ säänest kraami poodin peris rahuligult. Medä om pall’u, tuu ei tõmba, aga arvada, et nail omma aastõidõ peräst uma mälestüse.
Aasta viimätsel kuul om meil moodun seitungiin, telekan ja raadion meheste kõnõlda kokkvõttõide tegemisest, no et mea tinavaasta hää ja mea hõelamb oll’. Arvada, et nii peat märgutama tähtseide asutuisi juhi, a kas mi kõik õks peami henele enne jõulu ja vana aasta õdagut arru andma, mea tett ja mea tegemädä jäi? Vast olõs põra hää hoobis umaette mälestüisi heietä ja jaka nuid latsi ja latsõlatsiga, et naa säält medägi miilde jätvä ja umakõrd ka ummi mälestüisi alalõ hoitva ja edesi kõnõlasõ. Vana pildialbumi omma ka väärt asja ja sääl peas pildele niipall’u nimmi alla kirutama, ku viil vähägi tiiät vai keltki küüsü mõistat.
Nõlvaku Kaie
