Minevä nätäl teküt’ kõvva jutuainõst lühkü filmikene, mink abiga reklaamitas väikukõisi liinu, innekõkkõ Võro liina ku hääd puhkamisõ kotust. Film om muidoki lihtsäkene ja ullituisi täüs, tuuperäst oll’ kuulda küländ hulga pahanut hellü kah. Ummõhtõgi naas’ tä tüüle, filmi kai väega suur hulk inemiisi ja tuud kaias arvada viil. Nii et Võro om pildin.

Imelik om taa täämbäne maailm. Ilmangi ei või teedä, määne asi või inemiisile kõrda minnä, määne ei lää. Tegijä võiva kõvva vaiva nätä ja umast hääst as’ast kõnõlda, a ku tuu laemba hulga rahvani ei jõvva, ei olõ tuust suurt kassu. Parhilla astva umavalitsuisin pukki vahtsõ valitsõja, avvustõdas tegüsit inemiisi, a kõnõldas iks Hundist ja ilosast mehest. Ja tuu kõrval õnnõs Võrost, suidsusannast ja sõirast kah.

Nii võigi üteldä, et perämädsel aol om Eestin kats tõmbõkeskust: Talliin, miä tõmbas egält puult muialt inemiisi är, ja Võro, miä perämädse siiä jäänü mehe abiga inemiisi puhkama tõmbas. Esihindäst om kats tõmbõkeskust riigi katõn esi veeren iks parõmb ku üts üten veeren, nii om tsipakõsõgi tasakaalu.

Üts põnnõv faktikõnõ viil: Tal’na liinapääs saa Raudsepä Piitre, kiä sutt tävveste ladusan võro keelen intervjuud anda. Olõ perrä kontrolnu. Vast and sääne väiku asi kah Eesti tasakaalun püsümise hääs midägi mano.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja