Raudtiijaama puhvõt
Ku ma lats olli, ellimi Võro raudtiijaama lähkül. Jaaman oll’ puhvõt, kon sai küländ odava raha iist süvvä. Edimält oll’ puhvõt õnnõ raudtiijaama tüütäjile ja vast reisjile kah, a peränpoolõ saiva kõik säält osta.
Edimält tüüti puhvõtin õnnõ vinne naasõ, a perän läts’ asi nii, et vinläse es taha prostambit töid tetä, näütüses anomit mõskõ, ja sis võeti näide asõmõlõ tüüle eestläse. Puhvõtist sai telli suppi ja praati. Kiä tahtsõ, sai klaasi veini kah osta. Tuu oll’ suur luksus.
Ku ma ütsändän klassin käve, oll’ meil Suu-koolin nii hulga opilaisi, et kuul oll’ katõn vahetusõn: hummogudsõn ja õdagudsõn. Ma käve õdagudsõn vahetusõn ja õdagidsilõ opjilõ es jakku inämb koolisüüki. Sis juhtu mõnigi kõrd, et lätsi raudtiijaama puhvõtihe. Telse sääl paar viinerit, sinnä mano käve hapnõkapsta kah. Ku kõtt tühäs jäi, sis telse üte viineri mano. Makõsöögis võti tassi musta kohvi ja kohvi kõrvalõ sokolaadikompvegi. Ni oll’gi koolilatsõ lõunasüük süüdü.
Puhvõt ja raudtiijaam omma joba ammu kinni pantu. A mälehtüs uhkõst puhvõtist ja koolilatsõ odavast kõtutävvest püsüs täämbädse pääväni häste meelen.
Tossu Tilda
