«Hõeh!»

«Mis om?»

«Kohes nuu ruustlikäki saiva, mia sa iilä õdagu teiet?»

«Veie aida manu! Mia tuust?»

«Tuu tagasi, kanõbikäki isu tüküs pääle!»

«Vällän om joba pümme, ma ei näe tiid.»

«Tii om tutva, mine õks!»

«Olgu no sis, saa mintüs,» lepüs Miili vanamehe nõudmisõga ja hiit suurräti olgõ pääle.

Aida mant lätt tagasitii üle vana põrstõaia. Sääl Miili konhki kombastuski ja osa ruustliist lindasõ lakja. Om pümme, käsikaudu löüd Miili mõnõ käbäligu kanõbikäki üles, mõnõ säändse suurusõga saat niisaatõ, hää usu pääle, kausikõistõ tagasi.

* * *

Liiv ragisõs vanamehe hambiidõ all…. Asi ei olõ õigõ?!

«Miili! Nail ruustliil ei olõ määngist mekki! Õkvalt nigu kuiunuid tsiapabulõid olõssi söönü!»

Ku lähkün vai kavvõn oll’ Tsundsu vanamehe arvaminõ tõtõst, pedänü tuukõrd Miili käest küüsümä. Nüüt toda võimalust ei olõ. Selle et Miilit inämp ei olõ. Miili om jo mitukümmend aastaaiga koolu. Tsundsu vanamiist hinnästki olõ-i elävide kirän. Nigu elun õks juhtus, jääs seogi kõrd tõõpõhi selges tegemäldä.

A kas tuud vaia omgi? Elu om nigu läbikasunu liha: tan ommava segämini naar ja silmävesi.

Tulõssi nätä ütte ja mõista tõist…

Silla Ants