Vikurvändäs oppi ei saa, sünnütäs esierälidse geeniga. Vigurimehe omma veidü laisavõitu anniga inemise, näil tulõva viguri esihindäst ja latsõpõlvõst korgõ iäni. Nimä kõrraldasõ vigurit süüldä näoga, tahtmalda tõisilõ halva, ja ku vikur om kõrda lännü, saa miil umbõ hää. Ku vikurväntä usut, saat kimmäle poolõga pettä ja vändäga külge.
Kolmõaastadsõlõ, kinkalõ esä lugi tihtsäle kõva helüga ette värssi Puškini «Jevgeni Oneginist» – Sel aastal talv ei tahtnud tulla, küll vihises ja vingus tuul, täis ootust üle musta mulla – ja säält edesi, jäi tuu kipõst päähä. Ku perrele võõra tulli, võtsõ vikurvänt «Jevgeni Onegini» õigõ kotusõ päält vallalõ ja lugi sugulasõlõ värsi pääst ette. Küläline es jovva immes panda: kolmõaastanõ ja joba lugõ Puškinit. Vikurvänt jäi vaihõlõ, ku timäl pallõldi viil midägi ette lukõ.
Vinne aigu käkse vikurvändä imä tutvusõga saadu sokolaadikumpvekke karbikõsõ kappi, et as’aajamisõs vai kinkmises olõs midä võtta, ku vaia tulõ. Poodist olõ es midägi osta. Vikurvänt muidoki tiidse, kohe makjus käkit, uurat’ karbist näpoga mõnõ vällä ja asõmõlõ tekse plastõliinist vahtsõ. Kujota ette, midä imä tundsõ, ku külän teedä saiõ, et kumpvegi asõmõl jäie hamba ala plastõliin.
Tihtsäle toimõndasõ vikurvändä elon ütenkuun. Nõukaaolgi kontrolliti keväjide klassi lõpõtamisõl tiidmiisi eksämil. Klassiussi võtmõ olli oppajidõ tarõn kapi seen, opja käve noid säält jaoperrä tooman ni veemän ja kuikimuudu sai mõni noist võtmist tõõsõski. Vigurimehe mehkeldi hinnäst õdagu inne eksämit koolitarrõ eksämiklassi, märksevä eksämipiledi är ja opsõva kinäste selges. Hirm ollõv hinnäst tasa tennü.
Auto oll’ viil katsakümnendide edeotsan luksuskaup, midä hoiti ja potitõdi ku silmäterrä. Mehepoja as’ati tihtsäle massina man. Es olõ harva johussõ, ku imä-esä tiidmädä aeti ütenkuun massin kuuri alt vällä ja sõidõti uhkõlõ pidurivile saatõl kuuli. Ku vikurvändä ütskõrd jälki autoga kuuli käroti ja tundi ildas jäivä ni vabandamisõs määnestki ulli juttu aiõva, läts’ kuulmeistrel närv mustas ja tä kärät’: «Järgmäne vuur naakõ sõs varrampa sõitma!»
Kaemalda aastist ja iäst väntäs vikurvänt käüssest järgmiidsi vigurit. Täüsikkä saanu vikurvänt andsõ üle tükü ao küllä tulnuilõ sõbrulõ teedä, et hummogu varra tulõ timäga üten minnä ja kalavõrgu viist vällä võtta. Sõbra jäie uskma ja olli valmis inne kikast võrkõ vällä vinnama, a krutskimiis magasi õndsat und ja periselt käve kalal viimäte, ku kandsõ põlvpükse.
Restoraanin küsüs vikurvändäst kundõ ettekandja käest alasi midägi säänest, midä hariligult kinkalgi ei tulõ päähä küssü. Näütüses, ku teenindäjä tuu lavva pääle majaleevä, küsüs vikurvänt, kas majasaia kah tuvvas. Küsüjäle miildüs ettekandja reagiirmist kaia. Vigurinõ inemine aja haussi vasta, a tõõnõ kaes tedä ku segäjät ulli.
Sõbramehe 60. sünnüpääväl tuudi lavva pääle piinü nimega kallis Prantsusõ konjak. Külälise nuhuti, mekse ja kiti. Vigurimiis võtsõ pudõli ja lugi takast kõva helüga peenükeist kirja «Distilled in Poland». Juubilar tuu pääle edimält kahmõt’, tõõsõ haari putlit, et uma silmäga lukõ, kas tõtõstõ olõki ei Prantsusõ uma. Ku krutskimiis naarma nakas’, sai seltskund arvo, et olli jälki vikurvändä vändäga külge saanu, a päält tuu saiva kõik süämest naarda.
Nii et ku vikurvänt trehväs sul kõrval olõma, piät kõik aig märgotama, kas aja timä haussi vai kõnõlõs õigust. A elo ei piäki ikäv olõma.
Kürsa Ere
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
