Väiku intervjuu timahavadsõ Uma Lehe jututalossõ hindajidõ lemmikjutu kirotaja KÄBINA HELENAGA.
* * *
Saadit ummi juttõ joba minevä aasta Uma Lehe jututalgilõ. Kuimuudu Sa talgo üles löüdset?
Ütskõrd näi Instagrammin, kuis nuur psühhiaatri Mahhovi Ove Liis kirot’, õt ERM korjas vanno juttõ ja timä om sinnä õga kõrd kirotanu ja tuu iist saanu priipiledi muusõummi. Ma tahtsõ kah priilt ERM-i näütüisi kaema minnä ja saadi uma luu kah. Piletit tuu aastak es jaeta, a himo ummi lukõ üles kirota jäi alalõ. Uma Leht käü mul kodo ja ku ma näi, õt lehele saat kah ummi juttõ saata, sõs mõtli õkvalt, õt ma kah jo veido mõista võro kiilt ja salahuisi olõ lämmistänü mõtõt ummi juttõ kirja panda.
Timahava saadit kats juttu, üte tõsidsõ, tõõsõ nal’alidsõmba, a paistus, et mõlõmba hindä seen sügäväle läbieledü luu. Minkast piät tarvilidsõs kirota?
Ma vist olõ joudnu säändsehe ikka, õt kae inämp latsõpõlvõ poolõ ja taha asjo hindä seest vällä saia ja kirotamisõga nigu klaaris mõtõlda. Mullõ miildüski kirota, ku om määnegi tsiht, kohegi vaia saata vai andas määneki teemä ette. Sõs lätt nigu pää tüüle ja lugu nakkas esi hinnäst kokko pandma.
Kuimuudu sündü hindajidõ lemmiklugu põllutüüst kõrvalõ hoitmisõst?
Olõ üles kasunu vanaimä ja vanaesä man Tallikeste külän. Vanaimä oll’ mul Vana-Vahtsõliinan velskripunktin velskri ja võtt’ umma tüüd väega vallalidsõ süämega. Samal aol oll’ laut eläjit täüs – lehmi, mullikit, tsiko, lambit ja kanno. Ja muidoki vanaesä, kiä oll’ kõik aig pur’on ja videl’ rattaga kraavin. Kõik latsõ ja latsõlatsõ aeti tüüle. Ma olõ kõik aig sääne luuja lats olnu ja olõ tahtnu inämp mõtsan sõaprintsess Xenat mängi (tuu oll’ tuul aol Kanal 2 päält suur hitt) ku piite kitsku. No ja ma sõs pidigi vällä mõtlõma mänge, õt põllutüü man ello jäiä.
Sa ei pelgä kirota ka hirmsist as’ost ja mustriist, miä Lõunõ-Eesti eloga üten käävä. Midä tetä, et halva kombõ põlvõst põlvõ edesi es lännü?
Seo om küsümüs, mille vastusõ iist annas mõni inemine miljoona. Ma paku, õt vajja olõs inämp hindähalõstust, hindähoitmist ja -kullõmist. Om vajja alosta hindä parõmbas tegemisest, sõs vast läävä inemise kah jakopite parõmpas.
Mis ello Sa muido elät ja midä egäpäävätsele tiit?
Õgapäävätsele olõ eesti rahvakultuuri as’atundja suulisõ perändi pääl ja proomi jutussidõ ajamist üles hergütä. Õdagu koton proomi olla uma katõ latsõ as’atundja: täüdä tahtmiisi nigu «Anna külmä vett!», «Tulõ mängi magneetiliidsi klotsõga!», «Koh mu kaadsa omma?», «Tahaaaaaaa kompvekke» jne.
Olõt välläopnu lavastaja. Kas tiatriala pääl om Sul ligembäl aol määndsitki plaanõ?
Tiatrialal pall’o plaanõ olõ-i, koton om kõik aig sääne tiatri – esieränis ku tulõ hambit mõskõ vai hiussit kammi. Tuu and peris oopõri mõõdi vällä. A ku as’aligult kõnõlda, sõs Tarto üliopilaisi tiätrin proomi vällä tuvva hispaanlasõ Juan Mayorga tükü tuust, kuis kirändus om vaihtõpääl suurõmp ku elo. Kaemi, kuis vällä tulõ.
Midä soovit Uma Lehe lugõjilõ?
Anna soovi asõmõl üte raamadusoovitusõ: Võro imäkeeleoppaja ja avvohinnadu kiränigu Aalmanni Aliisi novellikogo «Kes aias». Tuu om sääne hää lugõminõ, õt kõik aig omma silmi iin Võro liina kotusõ nigu Jaagumäe puut uma tsialiha ja vanno inemiisiga, vanaliina ümbre sadaja puumaja, är kribitü hruštšovka ja järveviir, miä eläs umma ello ja kost veido luudust liina kah tükk.
Küsse Rahmani Jan
Käbina Helena üten puja Jakoga. Pilt Käbina Helena eräkogost
