Seo lugu om Johannesõst, vai nigu kõik tedä tundva inemise kutsva – Jussist. As’a esi sündü ammutsõl Vinne aol. Nii kongi kuvvõkümnendil.
Juss oll’ olnu elupõlinõ tiimiis. Tüülisest kooni meistrini. Nüüd pidi tä pensionipõlvõ. Oll’ matnu naasõ. Uma elämise jätnü pojalõ, kel suur pere. Esi kolinu maalõ, suurõmpahe keskustõ. Kortin oll’ postkontoriga üten majan, õkva üle kalitori.
Olõmisõ poolõst oll’ tä suur nal’a- ja muidomiis. Krutskit oll’ tä otsast otsani täüs ja jäi viil ülegi. Pääle kõgõ viil kõva pilli- ja jahimiis.
Täl oll’ kats ustavat sõpra – korviga tsikli ja haepini. Ütskõrd olõs tsikli kül pia tedä alt vidänü. Õkva inne koto sai pents otsa, a tii läts’ allamäke – vedi peremehe iks poodini vällä. A kos? Poodi takan sõbra. Üts väsünümp ku tõsõ. Sõbra pallõma: vii kodo!
Juss mõtõl’ veidü ja ütel’: «Mu tsikli käü kah ollõ päält, toogõ putõl olt!»
Sõbra vasta: «Mis sa aat?»
Lõpus lüüdi käe kasti viina pääle. Putõl olt valõti paaki ja kae imet – tsikli läts’ki käümä.
Nigu joba nimmatus sai, oll’ Juss kõva jahimiis kah. Sõbrast pini tsikli korvi ja mõtsa poolõ minek. Harva, ku tagasi pidi tulõma tühä kotiga. Seokõrd oll’ jälle vidänü ja jänespoiss rännäs’ panni pääl ahjo. Sidenaisilõ ütel’, et lätt poodi manu (egä sõs praati tsia muudu süvvä saa-i) ja kaegu nuu perrä, kuna praat valmis saa. Praat sai valmis – Jussi ei koskil. Ju sai sõs sõpruga kokko. Naksiva esi pruuvma ja ku Juss ütskõrd kodo jõudsõ, olli õnnõ kondi perrä.
Juss mõtõl’, määndse krutskiga naisilõ kätte massa – ja vällä mõtõl’. Järgmäne kõrd oll’ kõik sammamuudu. Naisilõ ütel’, et pandsõ näide jaos kassi ahjo – kaegu perrä.
Naasõ tuud juttu muiduki es usu ja panni praadi jäl nahka. Ku Juss ussõst sisse astsõ, oll’ naisil nall’a nabani. A ku Juss puust kassihanna vällä tõmmas’, jäivä kõik tõsitsõs. Edimält lätsi näost vereväs, sõs sinitses ja peräkõrd kaksiva peldikuhe ossõndama.
Muiduki es olõ ahun kassipraat, oll’ iks jänes. A tuu kassihand oll’ peri joba varatsõmbast aost. Üten perren oll’ kass, kiä hiirepüüdmise asõmõl nakas’ rüüstämä tsirgupessi ja kana ummi kah. Nii läts’ki kass kohtu ala. Kaitsjas oll’ kassi umanik, prokuröris naabrinaanõ. Tribunal oll’ kar’us, ei tiiä, kas õiglanõ kah. Täüdesaatjas sai jahimiis Juss. Kassist jäi perrä õnnõ hand, mille iist anti jahimehele punktõ.
Nüüdses om Jussikõnõ joba ammu mulla all, a timä krutstükü eläse edesi umma ello.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
