Egälütel, nii noorõl ku vanal, piäsi olõma õigus inemise käest hääd sõnna, nõvvo ja tukõ saia
Shakespeare ütel’ jo umal aol, pia viissada aastat tagasi, et aig om jakust vallalõ. Ku vähägi lehti loet vai raadiot kullõt, saa ei inämp arvu, miä tuu võlss ja miä õigõ um. Mõni ütles õkva, et väärtüisi olõ-õi inämp ollaki, et maailmakõrd um parhilla hoobis tõistsugumanõ, ku tä viil kümmekund aastat tagasi oll’.
Ma tahasi-ei tuuga peris nõun olla. A tuu um kül klaar, et elo um nigu segätsembäs lännü.
Egälütel um nüüt sõnaõigus ja sa võit umma õigust egäleütele kuuluta. Lehen, ilmavõrgun vai meeleavaldamisõl. Ja nuu õigusõ läävä umavaihõl risti.
Ma nii mäletä tuud koroonavastast mässümeele näütämist Tal’nan Vabahusõ platsi pääl, ku kats pääliina provvat saisõva tähtsäle loosungiga «Arstid on mõrtsukad». Kül tuud oll’ hirmsa kaia. Arsti olli jo pia läbi palanu ja üüpäiv läbi haigõmajjun valvõn, et inemiisi avita. Ja hulga inemiisi kuuli är.
Õga nuu provva esi tuud vällä es mõtlõ. Nä loi sotsiaalmeediäst ja juutuubist Kremli üleskihotamist, midä Ameeriga padu-hääpuulsõ umalt puult edesi jagiva ja üles kitsevä. Mõnikõrd tulõ mullõ ilmakuulsa füüsigu Einsteini Alberti ütlelüs miilde: «Maailman om kats asja, miä omma otsalda. Universum ja inemise ull’us… ja ma ei olõ universumi as’an peris kimmäs.»
Ull’us um usku kõkkõ, midä sullõ kõnõldas vai midä koskil kirotõdas. Ku sul vähägi mutsu pään um, sõs kae perrä: kost tuu teedüs peri um, kiä um kirotaja, määndsen eräkunnan tä um vai määne um timä maailmakaeminõ. Kas tuul as’al um tiidüslist põhja vai um niisama jutt, et hinnäst üles upita ja laikõ kor’ada. Vai umma tuu takan peris hõela inemise, kiä tahtvagi mi ütiskunnakõrraldust är lahku, et olõssi lihtsämp umma võimu masma panda.
A sa, tark lugõja, tiiät jo tuud kõkkõ esiki.
Väärtüisi vai noidõ tähtside asjo üle, midä olõs vaia elon hoita, um muidogi vaia märgota.
Mullõ tulõ miilde perämäne lugõminõ, kon Pärno pensionääril es lää bussikaart lugõjast läbi. Täl oll’ priisõiduõigus, a piledikontrolli ja kohus löüdsevä, et ku ei olõ massinan registreerit, sõs um bussijänes. Ja miis sai kohtun karista.
Tuu um külh tuu kotus, kon umaette mõtlõt: a kohe um jäänü inemise muudu arvosaaminõ, ligemädsehoitminõ? A ku tuu inemine olõs olnu su esä vai imä, kas sõs olõs kah trahvi tennü? Kas massin um tähtsämp ku inemine?
Vai tõnõ lugu. Üts mu sõbõr um väega haigõ, täl oll’ ajurabandus ja tä saa ei muido, ku piät käüma kepi nõal. Lännü tä sõs ammõdiasotustõ uma väiku ettevõtmisõ paprit kõrraldama. Ku sul um ajurabandus olnu, sõs näpo jo ei liigu ja helistä vai võrgun asju aia olõ-õi inämp niisama.
Tälle kärätedi: kas ti olõt ette registriirnü? Kulla ammõdimiis vai -naanõ, sa olõt riigi esindäjä ja mi massami sullõ palka. Kas sa inemise muudu ei mõista kõnõlda ja küssü: mis ma tii hääs tetä saa? Tõnõ asi um tuu, et silmä umma sul jo pään ja näet, et tõnõ käü kepiga. Kas tõtõstõ um koskil kirja pantu kõrd tähtsämp ku inemine, kiä tulõ su mano uma küsümüsega?
Tõnõ sõbõr kõnõl’, et oll’ lännü panka asju ajama. Panganäüdsik oll’ naanu seletämä, et kõkkõ seod saa internetin kah tetä, minku tä panga leheküle pääle.
Ma tahasi õkva vannu tuu pääle. Inemine lätt panka selle, et täl um vaia seletüst, vai selle, et tä ei taha massinaga asju aia. Olõ sa nuur vai vana, sul piäsi tuu õigus olõma. Niisama nigu poodin, ku vanõmb inemine ei taha tuud nutikassat, selle et pelgäs, et vast lätt midägi võlssi vai jääs katõ silmä vaihõlõ.
Mu meelest um tuu massinidõ maailm hirmsa. Ja kõik nuu as’a ju muutusõ kõik aig, ja ku sa ei istu hummogust õdaguni puutrin, ei jõvva sa sammu pitä, esieränis vanõmba inemise.
Nii et inemises olõminõ, ligimädsehoitminõ võisi külh olla tuu edevanõmbidõ väärtüs, mu peräst kasvai ristiinemiisi väärtüs, midä prõlla piät alalõ hoitma. Ja tuud saami mi kõik esi tetä, ei piä õnnõ valitsusõ pääle luutma ja vanma.
Nigu ütel’ vana Peegli Juhan, tark miis: olõ aokiränik, a jää inemises.
Ütskõik, kiä vai mis ammõdimiis sa olõt, kõgõpäält olõ inemine. Panõmi iks ütstõist süämega tähele, teretämi ja tennämi poodin vai bussist maaha minnen – ja ku mõni essüs kah, sõs annami tälle andis. Õga elo olõ ei jo kerge ütelgi.
Vai kuigi niimuudu.
Navi Tia
