«Häste, lõpõtami är ja läämi tüüd tegemä,» ütli sõbralõ pikembäs vinnünü jutuajamisõ lõpõtusõs. Ja oh imeht, sõbõr, kinka olõmi peris hulga mol’otamisõst märgotanu ja varrampa õks löüdnü, et tulõ aig maaha võtta, es vaidlõgi seokõrd vasta. Lätsimi mõlõmba ummi töie mano.
Olõ iks märgotanu, et inne mol’otama nakkamist tulõ kõik tüü är tetä. Samal aol om peris selge, et kõkkõ tüüd jõvva-i kiäki ilmangi valmis. Küsümüs om selgide ja jõvvu perrä tsihte säädmisen. Mõistlik om tetä tüüd parasjago ja mol’ota kah parasjago. Niimuudu piäs tasakaal elon paika saama.
A täämbädsel aol om viil üts asi, miä hulga aigu är kulutas. Tuu olõ-i tüü, a olõ-i ka mol’otaminõ. Üte sõnaga kokko võttõn om tuu ekraaniaig – aig, miä kulus kõikvõimaligõ ekraanõ vahtõn vai kraapsatõn. Toda aigu olnu vaia külh veidembäs võtta, esiki aol, ku olümpiämängu käävä. A kuimuudu?
