«Võih, ku külm, a mõtlõ, kui illus,» kuulõt ütelt ja tõsõlt puult, ku rahvas kokku trehväs juttu ajama.

Säänest talvõ, ku kraadiklaas jo enämb ku kuu aigu nullist allapoolõ näütäs ja mõnõl üül õks peris kõva külm, ei olõ aastõid ollu. Ja lumi om maal! Kütmisega ja lämmä tarõn hoitmisega om hädä, aga vähämbält maainemise ei unõta tuu jandi ja hoolõ kõrval tähele panda, ku armõdu illus om härmän mõts, määnest uhkõt pilti pakva hommugunõ päävä nõsõmine ja õdagune minek ja ku pall’u imelikku valgust and üüse kuu. Mõtsu vahel ja nurmi pääl ei sekä taa tähele pandmist ellektrivalgus ja vaikust ei lahu autumürrin ega tümpsumuusika. Muiduki kahanõsõ puuriida virgastõ ja lämmä tarõ tahtja peat olõma hommugult edimene ja õdagult viimäne pliidi- vai ahusuu iihn, aga… õks om nii illus! Nuile, kelle kelgu- ja suusaaig mitma- ja mitmakümne aasta takka om jäänu, tulõva miilde jääkoorikun püksiharu, lummõ täüs kindavitsa ja saapaseere, medä lats enne tähele es panõ, ku suurõ pümmega miilde tull’ tarrõ tulla.

Es tunnõ külmä ja es olõ latsõ ütesttüküst haigõ kah!

Aga tunnus, et tähtsäin ammõtiin inemiisil om taa uutmada puhtatõulitse talvõga lämmäin tarõn ja puutri takan rassõmb toimõ tulla ku lihtinemiisil. Kõgõpäält võeti pähä, et mere pääle jäätiid ei tetä, mingu saavas nelläs vai külmäku vesi põhjani kinni. Ku rahvas jo esi uma aruga jääd müüdä Hiiumaalt Saarõmaalõ rändäs, tulõ jonn ärä lõpõta. Massa-i taad asja nika märguta, kooni kevväi kätte tulõ.

Mi siihn mõtsu sisen ja suurõst viist kauõn ei tohe ka uma pääga nii toimõta, nigu alasi harinu olõmi. Kitsõkõisi, kiä süvvä otsva, om tihti nätä. Naid om nättü esiki tii päält suula lakman! Põra om vähämbält tuust häste, et enne külma es olõ sula ja lumõl ei olõ kraatsvat koorikut. Om paremb magamisekotust ja süüki otsi.

Soe liigusõ kah julgõdõ ringi, külh naa kuuldunu omma, et neid om veidü ja naid kaitsva targa ammõtimehe ja -naasõ. Kel kitsõkõisist hallõ, tahtva õks avita, veevä naile keldriist mõtsa viirde söögikraami. Aga ildaaigu anti vällä viil üts käsülaud. Kitsõkõisilõ ei tohe viiä porknõid ega ubinõid, selle et näide kõtu ollõv talvitsõ kuiva söögi režiimi (!) pääl ja häätegijä rikva niimuudu eläjäkeisi tervüst.

Näüs, kas tulõva nuu targa inemise no mõtsa ja nakasõ loomakõisile loenguid pedäma, et naa ei tohe mitte kävvü müüdä aidu uibinõid puie alt vällä kraapman, ja rapsi- ja ristikhainanurmi päält söögi otsmine pand ka kõtu valutama.

Maarahvas om jo ammust aost talvõ järgi suvõilma ennustanu, aga kiä tiid, kas tuu alasi paika pedä. No et ku om talvõl selge ja külm, sis suvõl lämmi ja põuanõ. Ja ku om ilm vääga härmätänü, sis tulõ suvõl pikset. Jaanuar ollõv nigu juuli ja veebruar nigu august. Kaemi noh!

Kitsõkõsõ talvõõdagudsõ nurmõ pääl. Rahmani Jani pilt