Mõni aastak tagasi peeti Urvastõn Heibergi Marie avvustamisõ päivä ja ma küsse Contra käest, kuis sinnä saasi. Tä ütel’, et Vanemuisõ platsi päält lätt eräle buss ja ku ma taha, sõs tä lask mu är uuta, ku jõvva bussiga Tartuhe. A sis piät ma kipõlt juuskma. Ütel’ viil, et minnu iks oodõtas är.
Hüpsi bussi päält maaha ja võlvi ala takso mano. Roolin oll’ illus noorik. Kostsõ sõs, kohe vaia, ja tä vasta: «Tuu jo nuka takan.» Ma kõnõli, et miil hää, a jala nõrgõmba. Sõidus läts’.
Seo suvi oll’ jälki vaia takso võtta. Tuuperäst, et ma jalaga inämp ei käü. Takson istsõ tuusama illos taksopreilna ja küsse: «Kas seokõrd jääse Vanemuisõ parkla är?» Mi sõs itsitimi ja tä ütel’, et ma olõ edimäne ja viimäne nii väiku sõidu suuvja olnu. Hää ärtundminõ oll’!
