Kuimuudu käävä maal ütidse tegemise ja miä om ao joosul küläelon muutunu, tuud tiid häste teküs Vahtsõliina kihlkunna Loosi külä külävanõmb Tomsoni Viive.
Om külm talvõhummok, kraadiklaas näütäs katõkümnest allapoolõ. Viis minotit inne kokkolepütüt aigu om Viive uma autoga Loosi mõisa man platsin. Ku varra tä tull’, es küsü.
Astumi seldsisaali. Taa om saalikõnõ mõisa küle päält sisse minnä, kon Vinne aigu kinno näüdäti. Täämbä omma saalin lavva ja tooli ja sainu päält saa kaia Ruusa Ago kokkosäetüt vannu pilte näütüst Loosi kandi inemiisist. Saalin om jahhe, kuigi Viive käü küländ sakõstõ ahjo kütmän, et midägi är es külmänü. «Eelmine riidi kanni väläst viis kalamehekelgutäüt puid. Sükäv lumi, üten käen kepp, tõsõn kelgunüür. A no saa toimõ. Taa om mul sisseharinu asi. Egäpääväne asi, ei olõ probleemi,» seletäs Viive.
Tuu «ei olõ probleemi» kostus Tomsoni Viive jutust küländ sakõstõ. Paistus, et hindä toimõndaman hoitminõ om Viive jaos tähtsä. «Ku koton istu, tunnõ, et midägi om puudu, ma taha kõik aig midägi tetä,» kinnütäs tä esi viil üle.
Kuuntüü om tähtsä
Küläelo vidäjä om Viive Loosin olnu päält katõkümne aasta. Täämbä kand paiklik küläselts nimme Loosi kandi selts, tegemiisist võtt ossa paarkümmend inemist. «Ega ma ütsindä ei kamanda, mul om abiliisi hulga, toimõndami iks kuun. Kõik om priitahtlik, egäüts avitas nii, kuis saa,» seletäs Viive. Tä om kimmäs, et tsipakõsõ ütitsit tegemiisi om külärahvalõ vaia, muido koolõs küläelo vällä.
Loosi kandi seldsil omma uma kombõperidse tegemise: urbõkuul kohviõdak («Seo aasta jätämi är,» ütles Viive), pido imäpääväl, jaanituli, suvõlõpupido ja esäpäiv. Esinejide kutsmisõs om läbi ao saad valla käest tukõ, tütär avitas taotluisi ja aroandit kirota, kuigi hädätarvilidsõ as’a saa Viive esi kah puutrõn tettüs.
Viive om uman tüüelon pidänü koka ammõtit ja siiämaani miildüs tälle lauda katta. Külämehe avitasõ kõrralda pidolõ tehnikat, näütüses vanatehniga näütüst vai tsiklit. Aastit tetti Loosin näütetsõõri kah, a tuu om parhilla pausi pääl: mõtõldas, miä edesi saa. Talvõl omgi külä ütitsin tegemiisin paus seen, kuigi näütüses jõulu aigu tetti latsilõ huvisõit Taivaskotta.
Ku om vaia midägi kõrda tetä vai ehitä, tetäs ütidse talgopäävä. Viive kõnõlõs, et innembä oll’ noidõ päiviga tsipa hätä kah. «Ku ma naksi külävanõmbas ja kõrraldama, sis tulliva appi külh, a sis oll’ sääne aig, et vähä ao peräst minti Suuküllä poodi mano ja tagasi tulti õllõga. A nüüd ei olõ tuud hätä, nüüd om iks elo niipall’o edesi lännü,» seletäs tä.
Tühju majju ei olõ
Ku mõnõlpuul om hädä tuuga, et maalt mindäs minemä, sis Viive jutu perrä Loosi kandin säänest hätä ei olõ. «Niipall’o nuuri om tulnu siiä maalõ. Meil omma maja kõik är ostõtu, ei olõ tühju majju. Ja niivõrd tubli omma kõik,» seletäs tä. Ja kuigi paigapäält tüükotust saia om rassõ, löüdvä tegüsä inemise tüüd välänpuul kodoküllä.
Tomsoni Viive meelest tõmbasõ noorõmbat rahvast Lõunõ-Eestihe mano luudus ja inemise. «Lõunaeesti inemine om iks sääne pehme ja nii hää,» löüd tä. Küläelo vidämise andnu tä häämeelega mõnõlõ noorõmbalõ üle, a tuu man om projektikirotamisõ, aruandmisõ ja papridõ hoitmisõga säänest tüüd, miä või är hiidütä. Paprõmajandusõ kõrranhoitmist pidä Viive küläseldsi vidämise man tähtsäs ja kinnitäs, et om juhatusõ liikmide abiga sutnu siiäni as’a kõrran hoita. «Ei olõ probleemi,» ütles tä viil lõpõtusõs.
Külävanõmb Tomsoni Viive Loosi kandi seldsisaali ussõ iin. Rahmani Jani pilt
