Mõnõ nädäli iist täüskuu aigu näi und, et üts sõbõr kõlist’ mullõ ja oll’ pahanu, et olõ lubanu tälle mitu kõrda küllä minnä, a ei olõ lännü. Küsse viil, kas mukka um kõik häste. Uni läts’ är ja es tulõ mitu tunni tagasi. Hummogu kõlisti sõbralõ, tull’ vällä, et tuusama aig oll’ täl olnu tervüsehädä ja tä oll’ käünü üüse EMOn. Õnnõs es olõ hädä suur ja tä lasti kodo.

A üüse, ku üllen olli, tulliva päähä mitmõ mõttõ. Minevä sügüse oll’ Tal’nan suur sündmüs, sõbõr Urmas tekk’ vallalõ maja nimega Golden Gate. Urmas saatsõ mullõ kutsõ. Ku kuupäiv kätte jõudsõ, mõtli, kas üte maja vallalõtegemise peräst mass iks kavvõst Võromaalt Tal’nalõ sõita. Saatsõ Urmassõlõ sõnomi, et mul um koton tegemist, äkki ma ei tulõ. Tollõ pääle Urmas kõlist’ õkva ja nuumsõ, et mis mõttõn ei tulõ, tä um jo minno kutsnu. Ütligi pikembä jutulda: «Jah, ma tulõ!»

Ja oll’gi põnnõv sündmüs, kon sai mitmõ huvitava inemisega tutvas ja trehvsi vannu tutvit. Perän tennässi Urmast, et tä minno iks tulõma härgüt’, ja sai timä käest viil kõrd kinnitüse, et ku sõpru kutsutas, sis oodõtas, et nä tulõva kah.

Läts’ mõni aig müüdä ja tõnõ hää sõbõr Ain, kes oll’ suvõl abieloranda sõudnu, oll’ tennü umast pulmapääväst filmi. Ja sis oll’ Tal’nan tuu filmi edimäne näütämine. Jäl sama lugu: helisti kolm ja puul tunni inne filminäütämist, et ma ei tiiä, kas iks tulõ. Ainil oll’ mullõ ütsainus lausõ: «A sõbõr Aigar, ma jo ooda!» Tuupääle olligi õigõs kelläaos Tal’nan.

Sääl tuud filmi kaiõn ja inemiisi trehväten jõudsõ mõttõni, et ku kiäki sinno kuts, sis tuu ei olõ niisama suulämmäs üteld. Nuu inemise tahtva sinno väega nätä. Egäüts, kiä hindäle kedägi küllä kuts, tiid, et ku küläline ei tulõ, um tuu suur pettümine. Päähä tulõva hullu mõttõ, et milleperäst tä iks es tulõ.

Lõpõta tõsitsõmba noodiga. Üts kooliveli kutsõ kooliseldsiliidsi hindäle küllä. Kävemi timä man, kokkosaaminõ oll’ väega illos, sai pall’o nall’a, tulõtimi kooliaastit miilde. Kats nädälit ildampa kävemi tuusama koolivelle ärsaaatmisõl. Ja mi, kes mi ollimi katõ nädäli iist külän käünü, ollimi kõik väega õnnõligu, et saimi timäga viil inne siistilmast minekit kõnõlda ja rõõmsalõ kuun olla.

Nii et ku kiäki hää sõbõr vai tutva kuts, sis tulõ minnä. Selle et mi kunagi ei tiiä, määne kokkosaaminõ või jäiä viimätses. Ja tuu või henge vaivama jäiä, ku ei lää.

Läämi õks, ku kutsutas!

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.