Üten külän oll’ perren kats tütärd. Üts läts’ mehele ja miis vei tä liina. Tõnõ jäi kodo ja vanõmba mõtliva, et tuu tütär tulnu kah mehele panda.
Sääl külän oll’ üts poolõ meelega vana rättsepp. Minti sis tütärd toolõ pakma, tütrik oll’ nõun kah. Rättsepp ütel’, et piät perrä märkmä, selle et tä oll’ noorõn iän pruuvnu üte naasõga kuun ellä, a tuust es tulõ midägi vällä. Prooviti sis küssü, kas seo tütrik tälle passis. Rättsepp ütel’: «Jaa-jaa-jaa.»
Veitü ao peräst, ku rättsepp tsipa perrä oll’ mõtõlnu, ütel’ tä: «Ei-ei-ei.» Asi oll’ tollõn, et rättsepäle tull’ miilde, et tütrik oll’ suvõl hainaaigu rihä nõalõ unistama jäänü. Nii tä sis arvas’, et vast om laisk tütrik.
Tütrigu vanõmba naksi rättsepäle kõnõlõma, et as’aga om kipõ, külän om tõisi poissõ kah, nii et tä piät kimmä sõna ütlemä. Tuupääle mõtõl’ rättsepp ümbre ja kostsõ: «Jaa-jaa-jaa.»
Pulma valmistõdi ette ja sõidõti liina. Ku ammõtnik rättsepä käest küsse, kas tä võtt seo tütrigu naasõs, kostsõ rättsepp: «Ei-ei-ei, jaa-jaa-jaa.» Et perämäne sõna oll’ «jaa», löüti, et tuu oll’gi rättsepä tahtminõ ja nä panti ammõtligult paari.
Ja es lääki tuu elo näil halvastõ. Nä saiva häste läbi, tütrik sünnüt’ viil tütre ja poja kah. Es olõ tuust midägi, et rättsepäle perrämõtlõmisõs lühkü aig jäeti ja tä peris kimmäs es olõ, kas iks taht seod tütrikku naasõs vai ei.
